TRUMP
Eliezer Yudkowsky tõi hiljuti väja, et poliitikal on kaks taset:
- Poliitika kui teater
- Poliitika kui midagi väga väga tõsist
Tavainimese jaoks ei pruugi seda teist taset üldse eksisteerida. Brent Dill täheldas, et piisavalt kitsa silmaringiga inimese jaoks ei pruugigi kõrgemat taset ja ekspertiisi olemas olla. “Kes kurat siis kosmoselaevu ehitab?” küsib selle peale Eliezer, mille peale Drent vastas:”Telekast tuli erisaade sellest, kuidas kuumaandumised olid võltsitud.” Sinu ja minu persepektiivist on need lihtsalt lõbustavad telesaated ja sellest kõrgemal asub Tõeline Teadus, kus paljud asjad töötavad päris hästi, olenemata replikatsioonikriisist ja madalast teadusrahastusest.
Isiklikud tähelepanekud on näidanud sama ka mõne värske poliitiku puhul. Ametisse astudes on tihti hämming, et miks need teistest parteidest pärit kolleegid isiklikus vestlus nõnda mõistlikud ja kõnepuldis või kaamera ees nõnda demagoogilised. Nemad alles avastasid, et esimene tase üldse eksisteerib.
Teatrit ei tehta julgeolekuga toob Eliezer veel välja. See on puhtalt teise taseme küsimus. Rasked kaubandusläbirääkimised on ebamugavus. Sõda on aga midagi väga tõsist. Sõjas saavad päris inimesed päriselt surma. Praegune maailm pole õiglane, kaugel sellest. Ometi on see stabiilne ning Ameerika huvid ja sõjajõud on seda stabiilsena hoidnud. Jah, Lähis-Ida on kaoses ja maailmas on sadu konflike. Kuid kõik saaks olla märksa-märksa hullem. Lähtun siinkohal nii Eesti rahvuslikest huvidest kui ka minu isiklikust huvist mingis suvalises sõjas mitte surma saada. Ma olin ajateenistuses, kui Viktor Janukovõtš Ukrainast Venemaale põgenes ja meie linnaload ootamatult tühistati. Ei olnud meeldiv tunne sõjaootuses tiksuda.
Suured sõjad tulenevad alati ebakindlatest liitlassuhtest. Hitler arvatavasti mõtles selle üle kas Suurbritannia ja Prantsusmaa kuulutavad talle sõja kui ta Poolale kallale tungib? Tuginedes Tšehhoslovakkia kogemusele arvas ta et mitte. Algas Teine maailmasõda. Sellepärast korrutatakse NATO artikkel viit igal julgeolekualasel konverentsil. Sellepärast on ka Obama Lähis-Idas mittekehtinud punaste joonte ultimaatumid nõnda ohtlikud.
Eestis on olnud viimasel ajal mitmeid, kelle jaoks Trumpi toetamine on olnud oportunistlik võimalus end teistsugusena näidata. Põhimõte minu vaenlase vaenlane on minu sõber ei kehti päris maailmas. Sellised inimesed saavad olla vaid ajutised liitlased ning nende ülistamine on sama õõnes nagu ajalugu palimpsestina kasutav propaganda raamatust 1984. Nüüd on ta meiega, sest ta on meie vaenlaste vastu. See võib olla teater, kuid see on ohtlik teater ja on kaugel päriselu tõsidusest.
Maailma on võimalik muuta suures plaanis kahel viisil — evolutsiooniliset ehk samm-sammuliste reformidega või revolutsiooniliselt ehk kõike lammutades ja uuesti ehitades. Piisavalt pika aja jooksul viivad mõlemad meetodid sama tulemini. Praegune Inglismaa pole nii erinev korduvaid revolutsioone ja riigipöördeid läbinud Prantsusmaast. Mõlemad on parlamentaarsed demokraatiad üldise valimisõiguse ja kõrge elatustasemega.
Paljud tahavad praegu revolutsiooni ja lammutada. Küsimus pole meie jaoks aga mitte pikas perspektiivis, vaid lähitulevikus. Me elame siin ja praegu ning Trumpi võimalik võit mõjutab meid kõiki juba see sügis. Iga revolutsiooniga on lühiperspektiivis palju kõrvalisi kahjusid (collateral damage) — siinkohal oleme selleks meie. NATO ja liitlassuhe Ameerikaga eeldab praeguse süsteemi jätkumist.
Kuidas on see võimalik? Kes on need inimesed?
Sama küsivad Eesti vasakpoolsed ja liberaalid tihti EKRE valijate kohta. Vastuseks on, et nad on igal pool meie ümber, nähtamatuna nagu tume aine (dark matter). Väliselt ei pruugi isegi vahet teha. Erinevad on hoopis käitumisharjumused, elukoha valikud ja kõige tähtsamana väärtused — mis suurte vastasseisude korral väljenduvad.
Väärtusnihe (ethics divergence*) on viimastel aastakümnetel globaalne nähtus. Nihkunud on eelkõige need, kes globaliseerumisest ja avatud maailmast isiklikku kasu on saanud, samas on selle globaalse ühisküla taustal tekkinud üha enam mahajäänud piirkondi. Seal on toimunud muutusi vähem ja nende kasu on vaid väheselt nähtav olnud. See on meie uue aja hõimupoliitika. Nii Ameerika kui ka üha rohkem Eesti valimised on lojaalsusvalimised “oma hõimu” toetamiseks. “Hõimu” vastast kujutatakse suurima kurjana. Vabariiklased vs Demokraadid. Reformierakond vs Keskerakond. SDE vs EKRE.
See on edukas valimisstrateegia, kuid üha rohkem puudub ka kokkupuude nö vastaspoole esindajatega. Mitut EKRE valijat teab keskmine sots?
Get Allan Aksiim’s stories in your inbox
Join Medium for free to get updates from this writer.
Kas Trump võib võita?
Jah, kuid tõenäosuste osas on suured erimeelsused. Enamus huvitatud inimesi järgib küsitlusi. Eriti hea on FiveThirtyEight’i ülevaade, kus Clintoni võidutõenäosuseks hetkel 87,2% (mitte häälte arv). Samas on huvitav just ajaperspektiiv — Trumpi tõenäosus võita oli nii juuli kui septemberi lõpus kõrgem kui Clintoni oma. Küsitlused pole aga kõige usaldusväärsemad, sest erakordsed olud loovad erakordseid valimiskäitumisi. Seda on näha olnud nii 2015 Suurbritannias Konservatiivide valimisvõiduga kui ka sellesuvise Brexiti hääletusega — küsitluste järgi polnud kumbki võimalik ja ometi need juhtusid.
Olgu põhjuseks kas erapoolik valim (selection bias) kõikidest võimalikest valijatest või polnud valijad ise ka teadlikud kõikidest mõjustamistehnikatest, mida kampaaniad nende peal rakendasid.
Seega peab ebatavalistel aegadel kasutama ebatavalisi edu mõõdikuid. Üks huvitav lahendus on kihlvedude maailmas toimuv. Enamus raha on Clintoni võidu peale pandud, kuid enim väikeseid panuseid Trumpi peale. See on väga sarnane Brexiti-eelsele olukorrale. Hetkel on võidu tõenäosus neli ühele, mis on siiski arvestatav. Graham Sharpe ütleb selle kohta:”Peavoolu meedia arvab, et Trump ei võida, kuid meedia ei saa hääletada. Kihlvedu pole veel lõppenud.”
Ameerika režižöör Michael Moore näiteks kirjutas suvel viiest põhjusest, miks Trump võib võita.
- Ameerika kesklääne roostevöönd (Rust Belt) pole enam Demokraatide kindlus. Majanduskasv peale 2008 aasta kriisi on vaid hobuse unenägu ning osariiklikes parlamentides on üha enam võimule tulnud vabariiklased. Vaesus põhjustab viha.
- Valge mehe kättemaks. Clinton kordas valimiskampaania alguses väga tihti, et ta on naine ja kui ajaloolilne see kõik on ning liberaalidele selline jutt väga meeldis. Samas tekitas see tugeva vastanduse paljude meestega, kes sellise retoorikaga lükati “vastaspoolele”. Trump võttis nad avasüli vastu.
- Hillary probleem. Aastakümned avaliku elu tegelasena on toonud arvestatava skandaalidepagasi. Iraagi sõja toetamine, Bill Clintoni afäärid etc ad infinitum.
- Masendunud Sandersi toetajad. Sanders tunnistas Demokraatide suvisel kongressil Clintoni võitu ja enamus Sandersi toetajad on nüüd ka Clintoni taga. Ometi pole nad Clintonist nõnda vaimustuses nagu Sandersist. Clinton ei tekita noortes entusiasmi ning erinevalt Sandersist ei võta iga valija piltlikult “oma kümmet sõpra” valimisjaoskonda kaasa. Trumpi toetajad seda aga tõenäoliselt teevad.
- Jesse Ventura effekt ehk protestihääl. Võimalus olla korraks elus anarhist ja süsteemile läbi valimissedeli keskmist sõrme näidata.
Peale selle on viimastel kuudel huvitavaks ostunud Scott Adamsi blogi, kus ta nii Trumpi kui Clintoni tiimi mõjustamisvõtteid jooksvalt lahkab. Ma pole alati nõus Adamsi hinnangutega, kuid need on piisavalt mõtlemapanevad, et eraldi tähelpanu pälvida. Trump on läbi mõjustamisprisma vaadatuna sisemiselt väga loogiline ja nutikas. See ei tähenda, et temast saaks hea president. Pigem seda, et ta on terve elu oma võtteid lihvinud ja kasutanud. Neist kõige huvitavam on tema oskus luua teravadad ja meeldejäävaid hüüdnimesid poliitilistele vastastele (Crooked Hillary, Low Energy Jeb Bush, Lyin Ted Cruz). Peale selle ka võimekus vastuoluliste väljaütlemisega endale pidevalt meedias tähelepanu pälvida — eriti kasulik oskus arvestades, et kampaaniarahade osakaal on tugevalt Clintoni kasuks.
Samas selles peitub Trumpi puhul kõige hirmuäratavam asi — sõnad tunduvad tema jaoks ainult vahend oma eesmärgi saavutamiseks. Enamus inimesi kasutavad sõnu kas faktide edastamiseks või kuulajale mõju avaldamiseks. Hea vestlus koosneb mõlemast. Trump kasutab sõnu vaid mõjustamiseks ning pole mingeid märke sellest, et ta oleks võimeline kasutama või isegi aru saama faktide tähtsusest. Eriti kui tegemist on väga tõsiste küsimustega nagu julgeolek.
Lõpetuseks võib järeldada, et need on erakordsed valimised. Nõustun Scott Adamsiga, kes väidab, et kõik järgmised valimised on trumpilikud — täis pikitud mõjustamispsühholoogia võtteid ja taustal pidevad era- ja tööalased lekked wikileaksis ja mujal. Kõik selleks, et teater veel ägedam oleks.
*Termin pärineb mängust Stellaris ja tähendab üldpopulatsiooni jagunemist erinevate eetikasüsteemidega grupeeringuteks, kes pikema aja jooksul teineteise vastu vaenulikuks muutuvad.
Ilmus algselt portaalis Nihilist.fm 20.10.2016
