Pöörisuve negatiivid
Eelmise sajandi neljakümnendad aastad olid Euroopas teatavasti üle keskmise kohutavad. Juba esimesest, järjekorranumbriga 1940., sai tõeline annus horribilis hulgale maadele ja rahvastele: kevadel jäid omaenda riigist ilma Taani, Norra, Belgia ja Holland, jaanipäevaks okupeeriti Prantsusmaa, Leedu, Läti ja Eesti. Poola olid Natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liit omavahelise sõbraliku kokkuleppe käigus ära jaganud juba eelnenud sügisel.
Okupandid ise — Hitler ja Stalin — olid suvel ’40 muidugi veel BFF. Miks nad ei pidanudki olema, kui kõik oligi läinud täpselt nii, kuis plaanitud! Mitte päriselt küll Stalinil, kes oli kohe pärast Poolat tunginud kallale väikeriigile nimega Soome, lubades “paari nädalaga” oma saksa sõbra blitzkriegi-trikki järele teha. See tal muidugi ei õnnestunud, sest soomlastel olid oma kodumaaga teised plaanid. Punaarmee jaoks sai Talvesõjast üks piinlik ja verine äpardus, mis lõppes alles 3 kuu, 1 nädala ja 6 päeva pärast — kasuliku, kuid mitte just kuigi võiduka rahulepinguga.
Selsamal kuul, märtsis 1940, saabusid Eestisse kaks kunstiajaloolast: Richard Hamann-MacLean ja Otto Kletzl Saksamaalt, Marburgi ülikoolist.
Paranoilisel ajal, mil tavakodanikele oli peagi “vastava politseiprefekti loata päevapildistamine ja filmimine väljaspool kinnisi ruume ning päevapildistamis- ja filmimisvahendite kaasaskandmine” keelatud, olid kaks sakslast ometigi suurejoonelisele fotoreisile saabunud. Piltnikud olid kaasa võtnud küllap mitugi piraka lõõtsaga kaamerat ning — säilinud negatiivide arvu järgi otsustades — hiigelkoguse fotomaterjale.
Ajastus suurejoonelisteks fotoseiklusteks polnud, nagu arvata võib, just üleliia soodus, kuid kahel professoril oli mõjukas lähetaja: Reichsführer-SS Heinrich Himmleri asutatud pool-okultistlik organisatsioon Deutsches Ahnenerbe, kes oli Hamann-MacLeani ja Kletzli värvanud “Eestis ja Lätis asuvaid saksa päritolu kunstiväärtusi” üles pildistama.
See Ahnenerbe tundub üks parasjagu pentsik ettevõtmine (eesmärgiks “otsida kõikjalt maailmast tõendusi germaani rassi ülimuslikkuse ja päritolu kohta” — küllap sama organisatsiooni lähetatud olid ka arheoloogiahuvilised natsid Steven Spielbergi filmis “Indiana Jones and Raiders of the Lost Ark”), kuid kaks fotograafi-kunstiajaloolast võtsid oma tööd tõsiselt. Märtsist novembrini tehti Eesti- ja Liivimaal umbes 6000 suureformaadilist ülesvõtet, mida igaüks saab Marburgi fotoarhiivi lehel ka ise sirvida.
Get Raul Viitung’s stories in your inbox
Join Medium for free to get updates from this writer.
Lisaks ajaloolistele baltisaksa kunstiaaretele, mida kahtlemata kõrgel tehnilisel tasemel jäädvustati, jäi kaadrisse paratamatult ka märke pildistamise olevikust — pöördelisest suvest, mil Eesti Vabariigist sai ENSV. Igavikulist pildistama tulnud saksa professorid osutusid ühtlasi omamoodi fotoreporteriteks ja nende 13x18cm klaasnegatiividelt leiab mõndagi huvitavat:
