Toidujulgeoleku menüü

6 min readSep 12, 2026

Julgeolekulised toitumissoovitused

Sissejuhatus

Toidujulgeolekus pöörame tähelepanu riigi tegemistele või tegematajätmistele. Lisaks sellele võiksime vaadata peeglisse — kui palju ja mida suust sisse ajame. Käesoleva analüüsi idee on lihtne: uurida, kuidas muutuks toiduainete isevarustatuse arvestuslik tase erinevate toitumisharjumuste korral. Kas oleks võimalik valikutega toidulaual muuta söögiga isevarustatuse määra? Ideesähvatuse analüüsiks sain Maia-Liisa Antonilt.

Analüüsi tulemusi tarbida ettevaatlikult ja paraja doosi skepsisega. Tegemist on illustratiivsete arvutustega, mitte kõikehõlmava mudeldamisega. Visuaalselt võib tulemustega tutvuda siin. Projekti kood ja täpemad sammude kirjeldused on siin.

Lähenemine

Analüüs on lihtsapoolne. Tarbitava toidukoguse hinnangu (ehk hetkeolukorra lähtepunkti) võtame 2014. aasta rahvastiku toitumise uuringust. Tasub tähele panna, et tegemist pole esimeses nooruses andmestikuga ning kui tarbimisharjumused on praeguseks suuremal määral muutunud, võivad tulemused olla ainult intellektuaalselt huvitavad. Kuid paremaid (värskemaid) andmeid ei suutnud ma leida ning loodame parimat. Toidu tootmise mahud võtame 2024. aasta andmetest ning rahvastiku arvu 2026. aastast. Analüüs ei hõlma alla kaheaastaste toidu tarbimist ning 75-aastaste ja vanemate oma hinnatakse 70–74-aastaste järgi. Lisaks kasutan mitme aasta keskmisel põhinevaid ametlikke isevarustatuse näitajaid. Seega andmestik on nagu lapitekk.

Soovituslikust menüüst isetootmise protsendi arvutamiseks tuleb läbi teha järgmine arvutuskäik:

jaotame elanikkonna gruppidesse vanuse ja soo järgi
eeldame igas grupis keskmist füüsilist aktiivsust ning leiame gruppide päevase kaloraaži kasutades TAI tabelraamatut
kaloraaži põhjal leiame soovitusliku toidugruppide portsjonite arvu (jällegi tabelraamatu abil)
portsjonitest tuletame toidu massi (ka siin on abiks tabelraamat, tähele tasub panna, et reaalsuses võib portsjonite mass varieeruda tugevalt ja sellest tulenevalt võivad tulemused muutuda)
sellest kokku saame tuletada kõikide toiduainete hulga üle kogu elanikkonna
isevarustatuse protsendi muutuse leidmiseks kasutame olemasolevate ja soovitusliku toidukoguste suhet ning muudame vastavalt sellele praegust isevarustatuse osakaalu: uus isevarustatuse tase = senine isevarustatuse tase x senine tarbimine / uus tarbimine

Lisaks vaatan põgusalt olukorda, kus lisaks esmastele muudatustele, mis mõjutavad ainult tarbimist, muutub ka tootmine. Näiteks vähendades liha söömist on võimalik sealt ressurssi suunata muude toiduainete tootmisele.

Toitumissoovitused

Toitumissoovituste aluseks võtsin nii TAI kui ka EAT–Lancet Planetary Health Diet (edaspidi EAT–Lancet) soovitused. Nende üldine suund on süüa rohkem köögi-, puuvilju, täisteratooteid ja pähkleid ning hoida tagasi punase liha, magusa ja snäkkidega. Lisaks soovitab EAT–Lancet olla mõõdukas piimatoodetega ning toidusedel kohandada kohalikele oludele vastavaks. EAT-Lanceti dieedist on kaks versiooni: üks aastast 2019 ja teine aastast 2025. Viimane proovib arvesse võtta rohkem regionaalseid, kultuurilisi ja õiglusega seotud aspekte.

EAT–Lanceti soovitused ei ole TAI toidugruppidega üks ühele võrreldavad. Seetõttu teisendasin EAT–Lanceti soovituslikud kogused TAI toidugruppidesse. Seegi pole täppisteadus ning mõjutab seega saadud isevarustatuse hinnanguid.

Tulemustesse lisavad määramatust lisaks:

teraviljatoodete koondrühma puuduv pasta tarbimisosakaal (tootmisel on see eraldi välja toodud)
inimtoiduks kasutatavate kaunviljade ja tootmisandmete erinev liigiline koosseis
mee eraldi tarbimissoovituse puudumine EAT–Lanceti stsenaariumides.

Nende puudumine analüüsist ei tähenda, et neid toiduaineid Eestis ei toodeta. Alljärgneval graafikul on näha toiduainete massi osakaalu erinevates toitumissoovitustes.

Toiduainete osakaal toitumissoovituste kogumassist ja hetkeolukorrast

Soovitused langevad kokku maiustuste ja suupistete puhul: neid peaks sööma vähem kui praegu tehakse. Piimatoodete osas on EAT–Lancet konservatiivsem kui TAI soovitused. Punase liha tarbimist tuleks vähendada kõikide toitumissoovituste korral.

Alljärgneval joonisel on kujutatud kodumaise tootmise suhe sisetarbimisse. Selle järgi ületab teravilja, piima ja kala kodumaine toodang arvestusliku sisetarbimise.

Kodumaise tootmise suhe sisetarbimisse (%) toiduainete lõikes, hetkeolukord

Siiski on suur hulk toiduaineid, kus sõltume impordist. Nüüd edasi konkreetsete näidete juurde.

Leiud

TAI soovituste rakendamisel on arvustuslik isevarustatuse määr toiduainete lõikes näha alltoodud graafikul. Roheliste sekka on tõusnud punane liha, kuna seda tarbiksime vähem.

Kodumaise tootmise suhe sisetarbimisse (%) toiduainete lõikes, TAI soovituste rakendamisel

Huvitav leid on, et TAI soovituste puhul tarbiksime kohati rohkem toiduaineid, mida Eestis toodame vähem kui tarbime: näiteks kala, köögivilju, mune. See on esmane efekt, mis ei võta arvesse asjaolu, et tootjad muudavad oma käitumist tarbijate harjumuste muutumisel.

Get Risto Hinno’s stories in your inbox

Join Medium for free to get updates from this writer.

Remember me for faster sign in

Eeldades toidulaual toimunud muutustest jõudmist ringiga põllule tagasi, võiksime suurendada vähenenud lihatarbimise toel hoopis köögivilja kasvatamist. Väiksema lihatootmise juures on vaja vähem maad loomasööda tootmiseks. Sellega saame rahuldada suurenenud köögivilja tarbimist.

Näiteks TAI-stsenaariumi kasvab köögivilja tarbimine 66 335 tonnilt 234 434 tonnini ehk 168 099 tonni võrra. Võimaliku vabaneva söödamaa pindalaks (lihatootmise arvelt) hinnatakse 42 217 hektarit. EL-i keskmise saagikuse 19,5 t/ha juures vajaks nõudluse kasv ligikaudu 8600 hektarit ehk umbes 20% arvutuslikult vabanevast maast. Kui arvestada juba praegust puudujääki lisaks nõudluse kasvule, siis vajaksime umbes 24% vabanevast maast. Ehk siis tegelikkuses võib kodumaise toidu osakaal menüüs olla suurem kui tootmine tuleb muutunud vajadustele järgi. Siin tuleb rõhutada, et tegemist on väga lihtsa arvutusega, mitte lõpliku tõega.

EAT–Lanceti dieedi puhul saaksime suuremal määral isetoodetud toiduga hakkama. Alljärgnevalt graafikult näeme, et näiteks võiksime suuta toota omatarbeks söödava kartuli/bataadi, väga suure osa linnulihast jne. Tegemist on hinnangutega ning seda menüüd saab rohkem kohalikke olusid arvestama panna. Kiire analüüs näitab, et sobiva toiduainete valikuga on võimalik liikuda parema toiduga isevarustatuse poole. EAT–Lanceti puhul ilmselt ka parema ökosüsteemi tervise poole.

Kodumaise tootmise suhe sisetarbimisse (%) toiduainete lõikes, EAT-Lancet 2025 soovituste rakendamisel

EAT-Lanceti puhul tegin eraldi tundlikkuseanalüüsi. Mis juhtub, kui portsjonite arvestuslikud massid varieeruvad? Analüüsi tulemusena leidsin, et isevarustatuse määr võib küll selle tõttu muutuda, kuid põhijäreldused peavad paika. Kõige suurem puudujääk oli endiselt köögiviljade, puuviljade, pähklite ja õlide puhul. Tulemusi võid vaadelda siin.

Ühe tähelepanekuna tundub, et suur osa Eestis toodetud pasta toorainest ei ole pärit Eestist. Ma võin siin ka eksida! Kuid meil oleks võimalik toota pastat kohalikult kasvatatud nisust, kuid selle kvaliteet oleks kehvem (praegu toodetakse pastat durum nisust). Näiteks võib pastat lihtsamini pudruks keeta. Pasta tooraine muutus avaldab kindlasti mõju ka tekstuurile. Seega üks tahk toidujulgeoleku juures on seotud sellega kui valivad me oleme. Eks annab ka mõningaid toiduaineid omavahel asendada (nt riisi pastaga), kui oleme nõus kompromisse tegema.

Piirangud

Analüüs kubiseb kohtadest, kust poevad sisse ebatäpsused. Alustades sellest, et meie toitumine võib olla väga varieeruv (mida keskmine ei näita) ning küsitlusega seda kinni püüda on pehmelt öeldes keeruline. Keskmiste juures tasub meeles pidada, et need ei näita varieeruvust. Toidu tegeliku kaloraaži arvestamine on keeruline. Lisaks on erinevate andmestikes toiduainete detailsus ning grupeerimine veidi erinev. Erinevate toitumissoovituste toiduainegrupid ei pruugi kattuda.

Samuti võib ühe ja sama toiduaine kogus ja kaal muutuda tootmisprotsessi käigus, mistõttu on koguste arvestamine alati loominguline tegevus. Näiteks kartulid üldjuhul kooritakse enne söömist. Sel juhul erinevad arvestuslikult toodetud ja tarbitud kogused ainuüksi selle tõttu.

Võime küll süüa väga planeeti hoidvalt, kuid muutused keskkonnas võivad toodetud toidu hulka kõvasti mõjutada. Näiteks 2018. aasta põua tõttu vähenes teraviljatootmine Eestis pea 30% (allikas). See avaldab mõju nii või naa. Seda analüüs ei arvesta.

Samuti ei ole võimalik Eesti toidutootmist ära lõigata ülejäänud maailmast. Näiteks laialdaselt kasutatavaid mineraalväetisi veame sisse, toiduainete turg kipub olema rahvusvaheline. Mõningaid toiduaineid ongi mõistlik sisse vedada. Ning kui mõnest toiduainest tekib kuskil terav puudus, võib turusurve tõttu olla otstarbekas seda sinna müüa, mitte ise ära tarbida. Suurema hulga raha eest saaksime võib olla mõnda muud toiduainet sisse osta.

Mainimata ei saa jätta ka eeldust suhteliselt stabiilsest rahvaarvust. Ka see võib erinevate kriiside puhul minna nii üles kui ka alla. Sellistel asjadel on kindlasti oma mõju isevarustatusele, sest süüa tahavad kõik.

Kuid detailidesse kinni jäädes ei saaks ka ühtegi andmeanalüüsi tõlgendada. Mingit suunda saame sellegipoolest siit näha.

Kokkuvõte

Kokkuvõtvalt võib väita, et toidusedeli muutmisega võime aidata kaasa Eesti toiduainetega isevarustatuse määra kasvule. Näiteks vähendades punase liha tarbimist, vähendame sõltuvust impordist (kui muud tingimused jäävad samaks). Samas on igal toiduainegrupil omad eripärad, kuidas ja kui palju me ise midagi suudame toota. Analüüsi tasub võtta kerge näpuharjutusena, kuna reaalsuses sõltub ka toidutootmine palju impordist. Lisaks inimeste toitumisharjumuste muutmine pole liiga lihtne ülesanne. Käesolev analüüs ei pruugi näidata tegelikku isevarustatuse määra, seda näeme siis, kui kriis käes on.

Lõpetuseks loodan, et suutsin näidata toidujulgeoleku mitmetahulisuse ühte külge. Ka meie saame oma valikute ja eelistustega aidata kaasa toidujulgeolekule nii kodumaal kui ka planeedil tervikuna. Õigesti süües kasvab julgeolek.