<?xml version="1.0" encoding="UTF-8"?><rss xmlns:dc="http://purl.org/dc/elements/1.1/" xmlns:content="http://purl.org/rss/1.0/modules/content/" xmlns:atom="http://www.w3.org/2005/Atom" version="2.0" xmlns:cc="http://cyber.law.harvard.edu/rss/creativeCommonsRssModule.html">
    <channel>
        <title><![CDATA[Stories by Alari Orav on Medium]]></title>
        <description><![CDATA[Stories by Alari Orav on Medium]]></description>
        <link>https://medium.com/@alariorav?source=rss-caa87c22a876------2</link>
        <image>
            <url>https://cdn-images-1.medium.com/fit/c/150/150/1*M6XOy_4Ny0TELi8oashZEA.jpeg</url>
            <title>Stories by Alari Orav on Medium</title>
            <link>https://medium.com/@alariorav?source=rss-caa87c22a876------2</link>
        </image>
        <generator>Medium</generator>
        <lastBuildDate>Tue, 17 Nov 2026 05:46:31 GMT</lastBuildDate>
        <atom:link href="https://medium.com/@alariorav/feed" rel="self" type="application/rss+xml"/>
        <webMaster><![CDATA[yourfriends@medium.com]]></webMaster>
        <atom:link href="http://medium.superfeedr.com/" rel="hub"/>
        <item>
            <title><![CDATA[Elu pidu ehk Lame Maa 1500]]></title>
            <link>https://medium.com/@alariorav/elu-pidu-ehk-lame-maa-1500-2883114e3d?source=rss-caa87c22a876------2</link>
            <guid isPermaLink="false">https://medium.com/p/2883114e3d</guid>
            <category><![CDATA[estonia]]></category>
            <category><![CDATA[ultracycling]]></category>
            <dc:creator><![CDATA[Alari Orav]]></dc:creator>
            <pubDate>Sun, 11 Dec 2022 21:03:59 GMT</pubDate>
            <atom:updated>2022-12-12T10:21:11.364Z</atom:updated>
            <content:encoded><![CDATA[<figure><img alt="" src="https://cdn-images-1.medium.com/max/1024/1*pkE_mm_CDS86l-JxmlETJA.jpeg" /><figcaption>Umbes nii see rada läks (pilt: <a href="https://www.panepanepane.ee/">www.panepanepane.ee</a>)</figcaption></figure><h3>Proloog</h3><p>Ma olen elus ainult paaril rattavõistlusel käinud. Sellistel, kus inimesed suurtel kiirustel ja suurte hulkadena paar tundi sõidavad. Polnud päris minu jaoks. Mõned aastad tagasi avastasin ultraratturite maailma. Lugesin <a href="https://www.transcontinental.cc/">Transcontinentali</a> blogisid ja see kõik tundus ulme. Oleks nagu tahtnud ka midagi sarnast proovida, aga veidi turvalisemalt. Ehk sõidaks siis rattaga ümber Eesti? Kiire uuring näitas, et seda on ennegi tehtud. Pigem küll matkavormis, <a href="http://kristjanjansen.blogspot.com/2014/07/rattamatk-umber-eesti-17052014-27052014.html">11 päevaga</a>, <a href="https://panipaik.com/reisid/rattatiir-umber-eesti">45 päevaga</a> või <a href="https://jalgrattalumbereesti.blogspot.com/">53 päevaga</a>. Jah, <a href="http://priitsalumae.blogspot.com/2020/09/1000-kilomeetrit-jalgrattal-jarjest.html">Priidu</a> ja <a href="https://evgeni.ee/hawaiiooo/">Evgeni</a> 1000-km non-stop trip ka muidugi, aga see päris ringi peale ei teinud. Polnud päris <em>unsupported</em> ka<em>.</em></p><p>Seega olin keskmisest rohkem elevil, kui <a href="https://www.panepanepane.ee/">Mathias</a> eelmisel aastal moka otsast mainis, et plaanib midagi sellist võistluse formaadis korraldada. Ega enne ei uskunud, kui Hawaii Express Lame Maa 1500 <a href="https://www.panepanepane.ee/et/lame-maa-1500">info</a> välja tuli. Enda ehmatuseks polnudki ma esimene, kes nime kirja pani.</p><p>Rada oli fikseeritud (tuli sõita täpselt etteantud teid pidi), sõit rangelt <em>self-supported</em> — igasugune väline abi, sh sõprade-tuttavate juures ööbimine, toidupakid, info jms, oli keelatud. Distantsiks 1599 km (sic!), tõusumeetreid kokku sama palju kui mõnel tõsisemal Tour de France’i etapil.</p><p>Mõtlesin, et mingi eesmärk peaks ka ju olema. Läbi sõita, seda muidugi. Arvutan veidi ja jõuan numbrini 4. 4 päeva, peaks olema tehtav. Või?</p><p>Siiani olid mu pikemad sõidud jäänud <a href="https://www.panepanepane.ee/et/p%C3%B6%C3%B6rirando">Pöörirando</a> formaati ehk 24h ja alla 500 km. Mitmepäevasõidud täiesti tume maa. Isegi rattamatkal pole kunagi käinud. Seega esimene otsus oli kogu magamisstrateegia ehitada ümber majutusasutuste. Pole väljas magamise kogemust ega varustust. Progesin mitu õhtut Google Sheetsi distantse ja vaheaegu sisse ning proovisin leida loogilised kohad magamiseks ning varude täiendamiseks. Broneerisin 3 ööbimist ära (antud võistluse juhendi järgi oli see lubatud, tihti ei tohi taolistel võistlustel enne stardipauku midagi broneerida) ja jäin lootma, et suudan seatud ajakavas püsida. (<em>Spoiler alert:</em> ei suutnud).</p><figure><img alt="" src="https://cdn-images-1.medium.com/max/1024/1*cw1bvMYcxO-JPPOiRnAj7Q.jpeg" /><figcaption>Mõned minutid stardini (foto: Robert Männa)</figcaption></figure><h3>Päev 1 (neljapäev, 07. juuli): Tallinn — Toila</h3><p>Start on kl 10, aga peakorraldaja palus vähemalt tund varem kohal olla. Ma jõudsin 9.30 ja ikkagi tundus, et aeg venis nagu see õudne soome batoon, mida olin miskipärast Prismast 3 tk kaasa ostnud.</p><p>Lisaks välisele abile oli keelatud ka tuules sõitmine, va paaridel, keda seekord osales täpselt 1. Kuna võistusele oli registreerinud 17 ratturit, kellest startis 16, siis liiga suuri gruppe polnud karta. Stardist läksid kõik koos, aga juba Ülgase laskumisel jäin juhtgrupist maha. Mõtlesin, kas hakata vahet kinni sõitma, aga minust kordades kogenum Siim Toomik rahustas: “Võita pole siin midagi, kaotada aga küll”. Nii veeresimegi koos (kõrvuti!) meeldivas tempos ja vestluses, kuni Siim tahtis süüa ja mina metsapeatust teha. Ühel meist läks tegevusega igatahes kauem ning vestlust saime jätkata alles võistluse lõpubrunchil.</p><p>Kuskil põhjarannikul saabus kerge sabin. Tõmbasin kohe vihmajope selga. Hiljem piltidelt tuvastasin, et olin ainus, kes sellise liigutuse tegi. Loogiline ka, sest 5 km hiljem tuli jope jälle seljast koorida. Sellest hoolimata olid vahed veel väikesed ja varsti sain Kaarli kätte. Teda vaevas Pöörirandost põlvevalu, mis veidi hiljem ka kahjuks katkestama sundis. Siis jõudsin Zanele järele. Uurisin, miks ta napid kaks nädalat enne Transcontinentali starti veel ühe võistluse ette võttis. “Why not? I love ultracycling,” oli vastus. Rohkem küsimusi polnud.</p><figure><img alt="" src="https://cdn-images-1.medium.com/max/1024/1*0qrduk_gzm2x3CNuCKE_iA.jpeg" /><figcaption>Ei saja ju? (foto: Joosep Kivimäe)</figcaption></figure><p>Võsu. Esimesed väikesed vead linnaorienteerumises ning esimene peatus. “Meie” poe piimaleti ees jogurtijooki otsides ei saanud aru, miks kõrval olev tüüp mind ainiti vaatab. “Tere, Alari!” “Aa, tere Kusti. Kuule, mul siin võistlus käimas ja ei jõua üldse rääkida praegu. Tsau.”</p><p>Suurima vea tegin tegelikult juba enne, kui ratta selga sain. Viimase hetke viimistluste ja võistlusärevuse koosmõjus õnnestus magada napid 4h. Seega läksin starti unevõlas, mis ka varsti tunda andis. Peale Võsut ründas raske rammestus, samas pulss püsis ebanormaalselt kõrge. Ei tundunud eriti jätkusuutlik kombinatsioon. Jätkasin mõteteis mõrudais, kuni vihm ja Kunda tankla pakkusid peatumiseks taas põhjuse. Teadsin kirjandusest ja kogemusest, et raskele hetkele järgneb alati kergem. Nii ka nüüd. Kanaburks ja kohv tõid elule tagasi. Mäest alla viiv tee oli nii absurdselt halva kattega, et kaalusin tõsiselt selle videole jäädvustamist. Kahjuks ei julgenud kumbagi kätt lenksust lahti lasta.</p><figure><img alt="" src="https://cdn-images-1.medium.com/max/1024/1*FkzXAdBC9xZIaMGS7xBkXQ.jpeg" /><figcaption>Siin pilt tõesti ujus (foto: Joosep Kivimäe)</figcaption></figure><p>Kui korraks juba tundus, et edasi jätkub tõusvas joones, siis varsti saabus sõnum perifeeriast ehk sadulaga kokkupuutuvast kehaosast. Olen alati imestanud, kui sõitjad sealsete vaevuste üle kurdavad. Mul pole neid kunagi olnud. Või vähemalt kuni paar nädalat varem toimunud Pöörirandoni, kus pikalt vihmas sõitmine viis pükste ja naha vahelised suhted pingeliseks. Kas midagi oli seal endiselt veel silumata või olin tsipa sadula asendit muutnud, aga Kiviõlis oli lihtne leida põhjust järjekordseks peatuseks. Ja neid peatusi tuli järgnevatel päevadel palju. Liiga palju.</p><p>Ka tehnika pakkus esimesel päeval kogu sõidu tõsisema väljakutse. Nimelt keris end (taas) lahti parempoolne lenksupael. Mässisin selle kuidagi kinni ja enam-vähem pidas lõpuni vastu.</p><p>Peale Sinimägesid saabus esimene tõsisem kruusalõik, mille mu Continental 32mm tubeless rehvid kenasti alla neelasid. Nii hästi ei olnud läinud Zanel, kes pidi sisekummi purunemise tõttu lausa abi otsima minema. Narva vahel veeredes proovisin Kreenholmist pilti teha ja sõitsin täie hooga teetööde käigus kaevatud auku. Siiani ei saa aru, kuidas kumm vastu pidas.</p><figure><img alt="" src="https://cdn-images-1.medium.com/max/1024/1*5KqNBC1OZbSUCnzDUdmrDQ.jpeg" /><figcaption>Väike vaheldus asfaldile</figcaption></figure><p>Narva Hawaii. Uks on lahti, ilmselt Mathias on kuskil sees. “Jouuu!” hõikan ukse vahelt ja löön templi <em>brevet</em>-kaardile. Uksest astuvad välja kaks tursket härrasmeest, kumbki neist pole Mathias. Kohalikud töötajad, tundub. Oma viimaseid vene keele varusid appi võttes selgitan, miks tee Tallinnast nii kaua aega võttis. Samas piidlen juba kõrvalasuvat Kuradi Grilli. Olen ligi tunni graafikust ees ja miks mitte end sooja söögiga premeerida. Kana riisi ja kimchiga, sobib. Etteruttavalt võib öelda, et tõeline gurmaani-soovitus. Zane sõidab mööda, lehvitan. 15 min hiljem tuleb tuldud teed tagasi. Oli unustanud templi võtta. Soovitan Kuradi Grilli kööki, mis 10 min pärast suletakse, ja hüppan sadulasse. Siis ma veel ei teadnud, et kogu selle aja on Joosep ja Mathias all jõe ääres kannatlikult oodanud, et mind pildile püüda.</p><figure><img alt="" src="https://cdn-images-1.medium.com/max/1024/1*cZ7-fHnXDmfCQ5wo6vJCMg.jpeg" /><figcaption>Vabandust, et pidite nii kaua ootama (foto: Joosep Kivimäe)</figcaption></figure><p>RoRo Klubist täna jooki ei võta, kulgen läbi maalilise udu mööda kergliiklusteed Narva-Jõesuuni ja sealt edasi Sillamäele. Siin oli plaan õhtuks ja hommikuks toiduvarusid täiendada, proovin mälu järgi Olerexi leida — ei õnnestu. Tiirutan linna peal ja Zane sõidab jälle mööda.</p><p>Taskud kaloreid täis, on jäänud veel vaid väike jupp. Esimese ööbimise olin targemate kogemuse ja terve mõistuse vastaselt planeerinud selgelt liiga vara, juba 370 km peal ehk Toilas. Väga mõnus majutus tundus lihtsalt. Jah, mugavuse-ihalus oli vähemalt planeerimisfaasis igasuguse võistlusambitsiooni varjutanud.</p><figure><img alt="" src="https://cdn-images-1.medium.com/max/1024/1*sLFpMImhibx1OXEj4h3zaA.jpeg" /><figcaption>Silmet “gravel” segment</figcaption></figure><p>Enne veel kurikuulus “gravel”-lõik Silmeti aia ääres, mille kohta olid teadjamad briifingul julgenud arvata, et seda on paras full-susseriga sõita. Neil võis ka õigus olla, aga vähemalt oli see üsna lühike.</p><p>Jõudsin oma luksuslikku apartementi Toila pargis kl 01.30 ehk ainult 20 min graafikust maas. Kõik tundus toimivat. <em>I’ve got it</em>. Miks mitte siis lubada endale kohe ka veidi pikem puhkus. Unevõlg vajab kustutamist, küll siis veel sõidan.</p><figure><img alt="" src="https://cdn-images-1.medium.com/max/1024/1*PKo-i1HUFVTPbUQoAD-fZQ.jpeg" /><figcaption>Mõned põhjused, miks eelistada self-check-in majutusasutusi</figcaption></figure><p><strong>Distants:</strong> 372 km<br><strong>Sõiduaeg:</strong> 13h 16m<br><strong>Kogu aeg:</strong> 15h 36m<br><a href="https://www.strava.com/activities/7432483520">Strava</a></p><h3>Päev 2 (reede, 08. juuli): Toila — Võru</h3><p>Unevõlga saigi korralikult kustutatud, lisaks söödud, chatitud, riideid pestud ja kuivatatud. Kuidagi kulus esimese peatuse peale ligi 6 tundi. Uskumatu. Pole siis ime, et kui ma kl 7.15 (ajakavast 2h maas) taas startisin, olid 5 võistlejat juba korraliku vahe sisse sõitnud. Kaks esimest liikusid ulmekiirusel ja tundus, et ilma pikemate peatusteta. Hiljem selgus, et nii oligi. Võitja magas esimest korda Kilingi-Nõmmel, olles sõitnud 856 km (!!!)</p><figure><img alt="" src="https://cdn-images-1.medium.com/max/1024/1*g_SJVn9xS8ebUPTB4zXHDA.jpeg" /><figcaption>Best of Olerex</figcaption></figure><p>Kohe teise päeva hommikul otsustasin proovida midagi sellist, mida ma kunagi varem elus teinud polnud. Nimelt kuulata sõidu ajal muusikat. Ära kunagi testi uusi asju võistlustel, eksole. Isegi mingi playlisti olin jõudnud valmis teha. Koosnes see peaasjalikult 90ndate jungle’ist. Klapid kõrva ja amenid tööle. Äratas üles küll. Enne Jõhvit meenutasin korraks hea sõnaga majutusasutust ja vaikselt hakkas koitma, et võti jäi vist vastavasse kasti tagasi panemata. Jep, taskus on. Sõita 10 km tagasi? Ei. Panen kuskilt pakiautomaati? Mis kell on? 07:45. Otsin booking.com’ist telefoninumbri ja helistan, unine naishääl vastab. Jõuame kiiresti kokkuleppele, et saan võtme jätta Jõhvi tervisekeskusesse. Ei hakka igaks juhuks kaardi pealt selle asukohta tuvastama, kindlasti kuskil linna teises servas. Lõpuks löön Google Mapsi lahti ja ei usu oma silmi, maja asub reaalselt otse tracki ääres. Suurest õnnest otsustan teha meeletu ringi ja veeta järgmised 20 min kõige kaugemas Circle K’s.</p><figure><img alt="" src="https://cdn-images-1.medium.com/max/1024/1*jQhFCbBGZiPCfWQu3PR4dw.jpeg" /><figcaption>Ei midagi illegaalset</figcaption></figure><p>Olin arvestanud, et tee alla Peipsi äärde on sirge ja igav. Seepärast olin ka planeerides plaani esimesel ööl nii kaugele sõita maha kriipsutanud. Tegelikult oli täitsa meeldiv ja möödus üllatavalt ruttu. Perifeeria-huvilistele teadmiseks, et olen sujuvalt <em>chamois</em>-kreemilt sudokreemile üle libisenud.</p><p>Enne Avinurmet kaob ootamatult jõud. Kütus otsas, peab tankima. Avinurmes on lausa kaks konkureerivat toitlustusasutust, ma valin vasakpoolse. Toit on soodne, saabub lauda sekunditega ja maitseb hästi. Linnamehele on kogused ootamatud, seega vahetan magustoidu veel ühe coca vastu ja panen ajama.</p><figure><img alt="" src="https://cdn-images-1.medium.com/max/1024/1*BmnW4hjdSSO27aYd_jqwMg.jpeg" /><figcaption>Avinurme a la carte</figcaption></figure><p>Edasi suutsin enam-vähem tempot hoida ja 90ndate europopi toel end Vooremaalt läbi vinnata. Enne Tartut tervitas mind dotwatcher Rene, kes oli tulnud kohtuma Taaviga. Taavi tracker lagis ning ta oli juba tegelikult Tartus tankimas. Ega’s muud kui Olerexist läbi ja Taavit jälitama. Korraks oli tuul tagant ja sai aerolenksu peal laskumisi nautida. Sain Taavi kätte enne Põlvat, käisime koos Selveris ja tema mõtles juba pikutamise peale, mul oli vaja veel Võrru jõuda. Jäin veidi liiga kauaks ta meeldivat seltskonda nautima, inimlik suhtlus on lisaks unele asi, millest väga kiiresti puudust hakkad tundma. Vahepeal tuli meid tervitama värske Balti ultrarattasõidu meister Kaupo, kes ühtlasi testis ka meie reeglitest kinnipidamist (ehk pakkus oma autost geele).</p><figure><img alt="" src="https://cdn-images-1.medium.com/max/1024/1*kPS1oPwaaMamzkkUW8AXjQ.jpeg" /><figcaption>Kuidas kindlustada, et konkurent liiga kiiret poepeatust ei teeks</figcaption></figure><p>Oravalt läbi, kerge kruusane lasumine Võmmorskisse ja kohe otsa 12% tõus. Veidi enne Meremäed kuulsin järjekordset koera haukumas. Seekord veidi lähemal. Oot, päris lähedal. Vaatan vasakule ja hundikoera irevil hambaid ja mu paljast säärt lahutavad loetud sentimeetrid. Jalg on tühi mis tühi, aga 39 km/h viskas korraks spidokale. Koer polnud õnneks piisavalt trenni teinud. Adreka pealt võtsin viimased põksud ja olingi Vastseliinas. Plaani järgi pidin seal varusid täiendama, aga olin ajakavast juba 4h maas, seega pood ja bensukas kinni. Õnneks oli veel Snickersit. Vastseliinast Haanjasse olen palju sõitnud — ülesmäge küll, aga küll ma ära kerin. Misasja, rada ei keeragi peale bensukat paremale? Aa, mingi paun on sees. Oo, mingi 15 km kruusa ka sees. Just oli pimedaks läinud. Mõnus.</p><figure><img alt="" src="https://cdn-images-1.medium.com/max/1024/1*wGg6rFwenltPmXTd7mo2IA.jpeg" /><figcaption>Peaasi, et endal lõbus on</figcaption></figure><p>Esimesed paar km oli super, selline ilus valge Lõuna-Eesti liivatee. Ühel laskumisel tõusis otse mu eest udust lendu suur lind. Sürreaalne, filmilik kogemus. Siis tuli teetööde silt ja lõputuna näiv lõik värsket lahtist liiva. Arthouse’ist sai b-klassi õudukas. Kui on üks asi, mida ma kardan, siis see on liiv. Koos laskumiste ja väsimusega tekkis ahastus. Tunnistan, mingid kohad ma kõndisin. Keegi oli stsenaariumisse kirjutanud ka kerged hallukad — teeäärsed taimed muutusid inimesteks, puuoksad hakkasid ussidena vingerdama. Hiljem selgus, et liiv oli sinna sattunud Rally Estonia ootuses.</p><figure><img alt="" src="https://cdn-images-1.medium.com/max/1024/1*7OiHKITKtJC-NRuKnsMs5g.jpeg" /><figcaption>Klassikaline Lõuna-Eesti horror</figcaption></figure><p>Iga halb asi saab kord otsa ja lõpuks paistsid Ruusmäe tuled. Sealt üles-alla Haanjasse ja siis täiesti tasuta laskumine Võrru. Tee, mis oleks valges ülimalt nauditav, sai pimedas ja unepiiril üliettevaatlikult (loe: aeglaselt) sõidetud. Mingi paun ümber Võru, seiklus äärekividega, teine tempel kaardile ja saingi Ränduri pubi töötaja kl 3 öösel üles ajada. Ajakava järgi oleks ma pidanud täpselt sel ajal juba uuesti startima.</p><figure><img alt="" src="https://cdn-images-1.medium.com/max/1024/1*g2kbnL6FlTgnzwwjgtS5DA.jpeg" /><figcaption>Pro tip: telli toit numbrituppa ette</figcaption></figure><p><strong>Distants:</strong> 392 km<br><strong>Sõiduaeg:</strong> 15h 21m<br><strong>Kogu aeg:</strong> 19h 21m<br><a href="https://www.strava.com/activities/7437434836">Strava</a></p><h3>Päev 3 (laupäev, 09. juuli): Võru — Kuressaare</h3><p>2 tundi und ja ärgates tunne, nagu teerull oleks üle sõitnud. Tracker. Taavi on alles lahtise liiva peal, teised üsna pikalt eest ära. Ametlik hommikusöök pidi algama alles tunni pärast, aga proovisin olla loov. Olin lugenud, et helbed piimaga on õige ultraratturi hommikusöök. Kahmasin suure kausi neid ja tore teenindaja (seesama, kelle olin öösel üles ajanud) pakkus ka paar värskelt ahjust tulnud saia. Ma ei keeldunud. Kohv oli nii kange, et selle peal võinuks paarsada kilomeetrit sõita küll. Jungle klappidesse ja letsgo.</p><figure><img alt="" src="https://cdn-images-1.medium.com/max/1024/1*CHctSmfoePUgJ3fMRDcvbw.jpeg" /><figcaption>Kruus, kohe ka vihm</figcaption></figure><p>Kruus, vihm, teetööd, küljekas. Esimene peatus Tõrvas. Mis mõttes Olerexis pole WC’d? Vaja siis Alexelasse ka minna. Küljekas keerab vahepeal vastu, siis on jälle täitsa talutav. Meeleolu kõigub koos rulluva reljeefiga üles-alla. Kilingi-Nõmme. Suur Olerex, palju rahvast. Pole üle 10 a kabanossi söönud, vahepeal on tublisti tootearendusega tegeletud. Võtan teise veel? Ei jõua, jäätis kaasa ja läks. Teadsin, et tee Häädemeeste poole sisaldab ühte megapikka sirget, mis on oma igavuses isegi naljakas. Ma ei teadnud, et see sisaldab ka vastutuult, vihma ja järjekordset väsimuse-auku. Proovin eri muusikat, õiget tunnet ei anna miski. Häädemeeste Circle K’s ei pidanud peatust olema, aga oli. Esimene Karums kogu võistluse jooksul. Ma tänan.</p><figure><img alt="" src="https://cdn-images-1.medium.com/max/1024/1*OM2ACQKJVcADmAORHR-COw.jpeg" /><figcaption>230 km veel minna. OK.</figcaption></figure><p>Kella vaadates kattus keha külma higiga. Ma ei jõua praamile! Mida?! Rahu, rahu. Tuul on nüüd tagant, ehk on sõidetav. Nutumaitse suus, Darude klappides, vajutasin kogu jõu pedaalidesse. Pea maas, hoia end nii aero, kui saad. Lõpuks hakkas keti ragin isegi tränast üle kostma. Peale läbirääkimisi võitis peatust sooviv pool. Kett puhtaks, uus õli peale. Hoopis teine minek. Mingid metsavahelised rajad, kiirus langeb. Pagan. Pärnu äärelinn, ristmikelt tuimalt täiskiirusel läbi (ma olin ju peateel). Kergliiklustee, pered, loomad. Kisan. Kuursaal, tagurdavad autod. Läbused noored. Palju läbuseid noori. Träkk näitab vasakule, läbi rannapargi. Seal on aiad ees. Mingi festar (hiljem tuvastan — Beach Grind). Reruudin end kähku Jahtklubi juurde, sealt Rüütli tn, üle jõe ja varsti Audrus. Vaatan kella. Aega küll. Huh. Ebareaalne õnnetunne täidab keha. Vaatan trackerit. Olen Zanest mööda sõitnud (siis veel ei teadnud, et ta lõpetaski oma sõidu Pärnus). Nüüd Tõstamaale ja ongi Virtsu.</p><p>Tegelikult venis see tee päris pikalt ja lõppu oli jäetud ka järjekordne kruusalõik, mis mõnusa pesulaua profiili omandanud. Istuda ei saanud, tagumik lööb tuld, seista ei saanud, põlved paluvad armu. Virtsu sadamas, täpselt pool tundi praamini. Perifeeria-protseduurid, soojemad riided. Unistasin pool sõitu friikatest. Unistuseks need jäidki. Viimasel väljumisel köök kinni.</p><figure><img alt="" src="https://cdn-images-1.medium.com/max/1024/1*lKFtCMZ_x4eKReqDGiBa_Q.jpeg" /><figcaption>Jah. Rattaga on odavam kui jalgsi.</figcaption></figure><p>Saarel. Super. Ee, tegelikult mingi 85 km veel. Kell on 1 öösel. Jäle külm, udu. Jälle teetööd. Kõik kaasas olevad riided selga, helkurvest peale. Eelmisel õhtul sai Põlvast hangitud üks Red Bull. Kas nüüd on õige aeg? Jah? Vara veel? Parem vara kui hilja. Koos magusa maitsega jooksevad mingid Krahli peod silme eest läbi. Muhumaa möödub meeldivalt ruttu. Tamm, küljekas. Uni hakkab ligi tikkuma. Telefon stemille ja kõlar põhja. “No no, no no no no, there’s no limiiiit…” kaigub üle öise Saaremaa. Vabandust.</p><figure><img alt="" src="https://cdn-images-1.medium.com/max/1024/1*tq2pMYEeUvbOTIL2-xLV6Q.jpeg" /><figcaption>Kl 03:02</figcaption></figure><p>Metsavahetee, elektriliinisihil esimene ehakuma. Peatun, et pildistada. Tegelikult, et lihtsalt peatuda. Vaatan trackerit. Siim seisab kuskil teeristil. Ahhaa, magab, bussikas ilmselt. Mõte, et võin temast mööda sõita, annab korraks jõudu. Jõuan teeristini, teen Siimu 5-tärni audax-hotellist pildi ja postitan Instagrami. Veel 30 km minna. Väljas on läinud valgeks, aga mitte soojemaks. Garmin näitab 7 kraadi. Energiavõlas keha liigub väga vaevaliselt. Räägin iseendaga, see hoiab ärkvel. Millest? Te ei taha seda teada. Mingid inimesed jalgratastel. Huvitav, kuhu nad kolmveerand 5 pühapäeval hommikul teel on?</p><figure><img alt="" src="https://cdn-images-1.medium.com/max/1024/1*vkq5X2OB6TePwd9Vwmpc1Q.jpeg" /><figcaption>Siimu hotell</figcaption></figure><p>Üsna ootamatult olen Kuressaares, jälgin tracki, palju pole enam jäänud. Vasakule ja pikalt otse ja üle keskväljaku (kes, krt, siia need munakivid pani?), inimesed väljuvad just baaridest. 400m pärast kohal! Kohal kus??? Track pidi lõppema ju ööbimiskoha juures. P*rsse, olen Hawaiist mööda sõitnud. Telefonis Ridewithgps lahti, orienteerun kuidagi suvaliselt tagasi, miskipärast tuldud teed ei taha sõita. Häbi vist. Tempel. Pilt.</p><figure><img alt="" src="https://cdn-images-1.medium.com/max/1024/1*-ZNGEgY9AZQztj16oBFIHQ.jpeg" /><figcaption>Teeme siis 2 tundi?</figcaption></figure><p>Kas minna otse magama või Olerexist läbi? Lõdisev keha müüb mõtte soojast kakaost üsna kiirelt maha. Ainult paarsada meetrit sama tänavat pidi edasi. Mis siis, et vales suunas. Näed, kollane torn juba paistab. Ei, see on Renault’ esindus. Olerex, avatud 6–24. Kell on 05.34. OK. Kodutööst kaardiga meenub, et mingi tankla oli siin vist veel, Jaa, Saare Kütus, 24h. Üle ringtee. Teetööd (üllatus, üllatus). Panen suvalises kohas vastassuunavööndis, vastu sõidab politseibuss. Naeratan ja teen käega vasakpöörde märguande. Jah, just siit tahtsingi kõnniteele keerata. Tankla on tõeline rännak ajas tagasi. Mingi masin, mis pika palumise peale kakao kätte annab. Raban random võiku kaasa ja veeren juba tuttavat teed majutusse. Siim on samal ajal jõudnud Olerexi ukse taha. Seda minu silmad õnneks ei näe.</p><p><strong>Distants:</strong> 421 km<br><strong>Sõiduaeg:</strong> 16h 30m<br><strong>Kogu aeg:</strong> 21h 23m<br><a href="https://www.strava.com/activities/7443323302/overview">Strava</a> (praami peal jäi Garmin tööle)</p><h3>Päev 4 (pühapäev 10. juuli): Kuressaare — Kärdla</h3><p>Algse plaani järgi pidin saama Kuressaares korralikult välja puhata. Saaremaalt Hiiumaale läks ainult 4 praami päevas ja sihtisin alles pealelõunast väljumist. Nii oleks jäänud piisavalt aega Hiiumaa tiir ära teha ja samal õhtul veel mandrile jõuda. Mul oli ainult üks väike probleem. Kukkusin voodisse täpselt sel hetkel, kui oleksin pidanud sealt tõusma. Numbrite keeles: olin üle 8h ajakavast maas. Kuidagi suutsin veel kalkuleerida, et viimasele Triigi praamile (kl 20) peaks jõudma. Kui uni 1,5h peale kärpida.</p><figure><img alt="" src="https://cdn-images-1.medium.com/max/1024/1*aTzArdzrU8mKzpTCISHVdw.jpeg" /><figcaption>Tähelepanu, valmis, läks!</figcaption></figure><p>Sain kuidagi üles. Jalgu vaadates imestasin, et kuidas need lihased nii kiiresti kasvanud on. Siis koitis, et hoopis põlved on paistes. Polnud pikka puhkust, siis olgu vähemalt luksuslik hommikusöök. Ründasin tuntud spa bufeed 15 min enne sulgemist. Tekkis huvitav võistlus: kas töötajad suudavad toidud enne ära koristada või mina need taldrikule kühveldada. 9 juhul 10st võitsin mina. Siis veel väike<em> detour</em> apteeki sudokreemi varusid täiendama, kohustuslik rada ümber linnuse ja olingi teel. Ilm ilus, kõht täis, 8 tundi aega, kõige suurem mure tundus olevat õige muusikavalik. Uue kooli UK jazz või italo-klassika? Kuni napid pool tundi hiljem leidsin end juba kolmandat korda peatumas, et veel riideid lisada. Vastutuul ja vihm. Siis jälle päike. Siis ilusad metsateed. Siis üks väga kitsas metsatee, kus märjad lehed vastikult vastu riideid käisid. Sõrve ja lootus, et varsti on tuul tagant. Hirv hüppab otse ees üle tee. Tuul ei ole tagant. Raske on.</p><figure><img alt="" src="https://cdn-images-1.medium.com/max/1024/1*3Ddb1KJzeojs5GkxuCNg9g.jpeg" /><figcaption>Hooldusstend Saaremaa stiilis</figcaption></figure><p>Vaatan numbreid — 75 km sõidetud, 100 veel. Kell on 16. Misasja?!! Praam on 4 tunni pärast. Kuhu see aeg kadus?? Jälle tunnen, kuidas paanika ja pettumuse segu kuskil kõhusopis keerlema hakkab. No 100km 4 tunniga on ju tehtav? 25 km/h keskmist, peaks suutma küll. Ainult, et see pole nüüd see Strava keskmine. See on kogu aeg, mis mul on. Lõuna võin ära unustada, aga vähemalt pudeleid peab täitma. Mingi kruusalõik tuli varsti ka, õnneks vist mitte väga pikk. Veel alla ei anna, proovime. Vajutan, nii palju, kui paistes põlved lubavad. Tuul veel väga ei luba. Kruus. Iseenesest ilus tee, otse mererannas. Teisel päeval ja teise rattaga oleks pigem nauditav. Hetkel hoian hambaid koos ja palvetan. et rehvid peaks. Garmin näitab, et 1 km pärast pööre vasakule. Ehk saab siis läbi? Ei. Läheb hullemaks hoopis.</p><p>Sellise tempoga kulutan korralikult energiat. Kust see tagasi saada? Kuskil oli mul üks topelt-espresso geel ja pakk Maurteni joogipulbrit rasketeks hetkedeks kõrvale pandud. See on nüüd see hetk. Kus need siis on? Muidugi sadulakoti põhjas. Peatus, proovin võimalikult kiiresti varutoidu üles leida. Vannun. Käed kleepuvat geeli täis, asun kaotatud minuteid tasa tegema. Lümanda, siin on pood. Torman sisse, sihtmärgiks vesi ja 2 cocat. Kassas on juba keegi ees. Väga täis korviga. Jooksen välja, kraban rattalt pudelid kaasa ja hakkan neid sealsamas kassaletil täitma. Kõik kohad on valget pulbrit täis. Hoian pilku maas ja pobisen vabanduseks midagi praami kohta.</p><p>Alla 70 km minna, 2,5h aega. Panen kõik mängu, mis mul on. Ega seda eriti palju pole, aga alla ka veel ei anna. Telefon on stemmil, toksin pidevalt kalkulaatorisse alles jäänud kilomeetreid ja tunde. Ei tohi kiirust alla 28 km/h lasta! Korraks sajab vihma. Kuskil 20 km enne lõppu keerab lõpuks ka tuul. Tundub, et vist jõuan. Jõuangi. 15 min varuga. Veeren praamile ja astun rattalt maha. Järgmisel hetkel kukun maha. Jalad lihtsalt ei kanna. Kõrval peatunud autost tullakse uurima, ega ma Lamedat Maad ei sõida. Jah, sõidan. Kuigi hetkel ei suuda isegi kõndida eriti. Meenub, kuidas 2018. aasta suvel sai samal praamil friikartuleid nauditud. Selle kauni mälestuse jõul vean end üles salongi. Reaalsus on karm. Krõpsud ja küüslauguleivad. Teen halva mängu juures head nägu ja võtan mõlemad. Süüa ei suuda õieti kumbagi. Siis saabuvad värinad. Lõdisen üle kogu keha ja mõtlen esimest korda, et pikalt kaalutud otsus sulejope maha jätta oli vist ikkagi vale. Broneerin Kärdlasse ööbimise ja lohutan end mõttega, et Hiiumaa ots on lühike, teed igavad, aga see-eest täiesti lamedad.</p><figure><img alt="" src="https://cdn-images-1.medium.com/max/1024/1*Fu7GmhmSkwJBgAoh2g88_g.jpeg" /><figcaption>Vaade, mis tegi väga õnnelikuks</figcaption></figure><p>Sõrus tervitab mind õhtupäike. Pargin ratta sadamahoone läänepoolse seina vastu ja naudin hetkeks soojust. Nii, nüüd vahetusriided selga ja minekule. Peaaegu sadamaalalt väljas, vaatan korraks tagasi ja märkan kõrtsi lahtist ust. Peaks midagi sööma? “On teil midagi?” “Ühe piruka leiame.” Võtan piruka ja alkovaba õlle. No ja kui veel keegi küsib, kuhu ma sõidan, siis läheb olemine õige mõnusaks. Tean, et peaksin liikuma hakkama, samas ei ole vaja kella peale kuhugi jõuda ja peale Saaremaa sprinti on raske end tagasi sadulasse meelitada. Lõpuks saan liikvele. Paus: ligi tund. Piinlik.</p><figure><img alt="" src="https://cdn-images-1.medium.com/max/1024/1*XMTUP3YVdvLsmS9LVRRxhA.jpeg" /><figcaption>Eha, udu ja traktor</figcaption></figure><p>Vaatan, et Siim on Heltermaal. Ilmselt ööbib seal ja läheb hommikul esimese praamiga. Oleks variant ka esimese praami peale jõuda? No teoorias nagu oleks. Järsku näen Siimu täppi keset merd. Mida? Pühapäeva õhtul on üks lisapraam, seda ma polnud arvestanud. Luidjani on kõik ok, teen maalilises õhtukumas töötavatest traktoritest pilti ja otsin sobivat musa. Sade on liiga uimane. Liiga uimane on ka minu kiirus. Kesköö on kohe käes. Keeran Kärdla peale, 25 km jäänud.</p><figure><img alt="" src="https://cdn-images-1.medium.com/max/1024/1*NZJ3hwhswAVLSgIYeuiLDg.jpeg" /><figcaption>Põrguväravad</figcaption></figure><p>Need saavad olema mu elu pikimad 25 km. Kohe, kui saabub pimedus, saabub ka külm. 5 minutit veel ja uksele koputab väsimus. Ja seda tegelast juba 2 Unlimitediga ära ei aja. Ta istub korralikult selga ja nõuab iga paari kilomeetri tagant peatust. Võimlen. Kisan. Lõpuks annan alla ja viskan 5 km enne Kärdlat bussipeatuse pingile pikali. Kaua mul puhata ei lasta. Kõrval peatub matkaauto, kus sees kaks abivalmis noort inimest. Selgitan neile, miks ma siin olen ja miks nad mind aidata ei saa. Ajan end püsti ja veeren Olerexi tulede suunas. Seal on kõike, mida soovin. Välja arvatud kabanossi, see olevat just otsa saanud. Lisaks muidugi meeldiv vestlus müüjaga. Järsku istub mu kõrval Mikk. Jälle hallukad? Ei, ta suvitab Kärdlas ja külas olnud sõber rääkis talle võistlusest ning ta otsustas pool 2 öösel mind tervitama tulla. Väga tore temast. Juttu muidugi jätkub ja tõelise džentelmenina saadab ta mind ööbimiskohta.</p><p><strong>Distants:</strong> 235 km<br><strong>Sõiduaeg:</strong> 9h 17m<br><strong>Kogu aeg:</strong> 14h 10m<br><a href="https://www.strava.com/activities/7448727656">Strava</a> (praami peal jäi Garmin tööle)</p><h3>Päev 5 (esmaspäev, 11. juuli): Kärdla — Tallinn</h3><p>Kuna Siim oli ammu mandril ja Taavi alles Saaremaal, siis positsioon tundus kindel ja kiiret polnud kuskile. Alla-4-päeva-eesmärk oli aknast välja lennanud ja asendunud sooviga lihtsalt lõpetada. Otsustasin veidi kauem magada ja kl 10 laevaga üle sõita. Vaatamata luksuslikule, lausa 4-tunnisele unele, oli ärkamine raske. Eelmisel õhtul soetatud hiiglaslikest toiduvarudest suutsin ära manustada vaid jogurtijoogi ja kohukese. Jätsin majutuskoha diivanile kena sudokreemijälje ja veeresin Kärdla tihnikutega tutvuma. Rada läks mööda kauneid kõrvalisi teid, ühtlasi sai nautida ka kogu võistluse viimaseid kruusalõike. Ei tea, kas just seepärast, aga järsku tulid pisarad silma.</p><p>Paraja ajavaruga praamil, kus kohtasin Kärti. Pidin jälle viisakalt abist keelduma ja ise endale võileiva tooma. Ilm oli pilvitu ja puhus läänetuul. Viimased 150 km võib seega lihtsalt tirri lasta. Või nii ma vähemalt mõtlesin.</p><figure><img alt="" src="https://cdn-images-1.medium.com/max/1024/1*u3Yv4sZotQ29yaF50JSCzA.jpeg" /><figcaption>Esimene käik</figcaption></figure><p>Algus oligi ilus. Kiire ketiõlitus ja hopsti, Haapsalus. Rada pööras peatänavale ja popsti, leidsin end Dietrichi terrassilt. Ühest toidust sai teine ja kolmaski. Ei pea vist mainima, et kõik maitses megalt. Kuna kiiret polnud, siis tegin ka väikese haagi Hawaii Ekspressi, et rehvirõhk üle kontrollida. Üks perifeerne peatus veel ja finiši-sprint võis alata.</p><p>Kuna mu maakodu asub juhtumisi otse raja ääres, siis olin lõpu-osa kaks nädalat varem reconi mõttes läbi sõitnud. Kulus enam-vähem täpselt 4 tundi. Seekord läks tsipa kauem. Nii kolm tundi kauem. Las ma selgitan. Olin juba hommikul tundnud, et kael on veidi kange. Noh, arusaadav, eks need praami-sprindid ja muu aerobarides veedetud kvaliteet-aeg hakkas veidi tunda andma. Ühel hetkel sai kangusest päris tüütu valu ja kuskil enne Riguldit sain järsku aru, et ei suuda enam pead üldse üleval hoida. <em>Shermer’s neck</em> ehk ultraratturite kardetuim konditsioon, kus kaelalihased lihtsalt lahkumisavalduse sisse annavad. Olin sellest lugenud, aga poleks eales arvanud, et see võib juba nii lühikese aja peale saabuda. Peatusin, masseerisin. Proovisin edasi sõita. Asend oli juba nii püstine, kui sai. Lõpuks ei aidanud ka sellest. Üks käsi aerobaride käetoest hoidmas (keegi oli sinna alla ettenägelikult lausa sõrmekohad disaininud), teine rusikas lõua all. Ristisin selle “filosoofi asendiks”. Tundus täitsa kohane ja aitas tõesti eksistentsiaalsetele vastustele veidi lähemale jõuda. Hiljem selgus, et ma polnud ainus nõrgakaelaline — ka Tõnist oli praamilt maha sõites sama häda tabanud ning tema viimased 100 km möödusid hoopis käed lahti sõites.</p><figure><img alt="" src="https://cdn-images-1.medium.com/max/1024/1*jQhGQ5xsfcxsicGfWT5MOg.jpeg" /><figcaption>Kael, mis enam ei kanna</figcaption></figure><p>Loomulikult pakkus see kõik taaskord palju põhjusi peatumiseks. Kuigi ma praktiliselt mitte kunagi abikaasale lilli ei vii, siis seekord tundusid moonid viljapõllul kuidagi eriti ilusad. Kinnitasin kimbu sadulakoti külge ja veeresin edasi. Madiselt läbi ja siis oli ta taas platsis. Väsimus, kes muu. Seekord oli ta võtnud paksu ja mõnusa teki kuju, mis vaikselt mulle peale laotus. Ei olnud raske, ei olnud unine, lihtsalt täieliku ükskõiksuse tunne. Filosoofilises sisemonoloogis käidi välja nali — ehk peaks 50 km enne lõppu katkestama? Ei kuulnud eriti kedagi naermas.</p><p>Treppoja poes oli kõik vajalik olemas. Purk Red Bulli ja kott M&amp;M’se sisse ja võiks ikkagi enne kl 22 Tallinnas olla. 12h üle eesmärgi, aga mitte rohkem. Järsku olin jälle võistlemas. Kuigi hoidsin endiselt ühte maailma kõige mitte-aeromat asendit, hakkas vahemaa kuidagi kiiresti vähenema. Lausa nii, et kui kümmekond kilomeetrit enne lõppu abikaasale teada andsin, et Tallinn paistab, oli ta enda ehmatuseks veel linna teises servas. Lasin juba peast läbi erinevaid pealkirju, mida võiks uhkes üksinduses Rocca Hawaii ees tehtud selfile lisada.</p><figure><img alt="" src="https://cdn-images-1.medium.com/max/1024/1*EOYuuyMk-EO8-VR_Jxw_mg.jpeg" /><figcaption>“Filosoofi asend”</figcaption></figure><p>Veel viimane linnaorienteerumine Õismäe majade vahel. Lapsed, koerad. Keegi hüüab: “Alari!”. Võõras vanem daam. Proovin teha nägu, nagu kõik oleks ok. Vehib kätega. Siis märkan, et tal on tuttava orienteerumisklubi särk seljas. Võtan hoogu maha. Selgub, et mu isa on dotwatchereid juurde meelitanud. Daam proovib mind tee leidmisel aidata. Ma jälgin kramplikult kaarti ja blokeerin auditiivse info. “Õnnelind Flamingo” filmist tuntud Õismäe tiik on sattunud samuti teetööde haardesse. Peaasi, et mingit lahtist liiva nüüd poleks. Vist pole. Peaaegu ajan ühe puudli alla. Huh, pääsen majade vahel välja. Tunnelist läbi ja… faaaaak. Pidur plokki. Pool meetrit jääb puudu, et oleks Bolti tõuksiga kokku pannud. Puhtalt minu viga. Seda poleks nüüd küll vaja olnud. Viimane metsa-singel ja juba olengi mereäärsel kergliiklusteel. Kuskilt on tekkinud uus ajaline eesmärk — lõpetada täpselt 21:30. Laveerin jalutajate vahel, nägemisulatus on pigem piiratud. Näen eemalt, et üks väike poiss hakkab teele tulema. Avan suu, et midagi karjuda. Samal hetkel saan aru, et see on minu poeg. Pööre paremale, siis veel kord. Kell on 21:30. Jõuan? Jõuan! Mathias on vastas, naeratab. Maris, Paul ja isa ka. Viimane tempel. Kallistused. Pildistamised. Õlu. Muljed.</p><figure><img alt="" src="https://cdn-images-1.medium.com/max/1024/1*oTEMqLIZ_Xob0Xxqjxq37g.jpeg" /><figcaption>Ausalt ka, sõitsin rattaga</figcaption></figure><p><strong>Distants:</strong> 191 km<br><strong>Sõiduaeg:</strong> 8h XXm (ei suuda täpselt tuvastada)<br><strong>Kogu aeg:</strong> 13h 07m<br><a href="https://www.strava.com/activities/7448727656">Strava</a> (praami peal jäi Garmin tööle)</p><h3>Epiloog</h3><p><strong>Mis üllatas?</strong><br>Kui kiiresti peale sellist bakhanaali nö normaalsesse ellu tagasi suutsin suunduda. Väikeste mööndustega muidugi — nädal peale lõpetamist olin ikka valmis 3 lõunat järjest sööma. No ja siis need väikesed varbad, mis veel kaks kuud ainult surisesid ja ära surid. Ja Darude.</p><p><strong>Kas jäid rahule?</strong><br>Jah. Sain väga lühikese ajaga kogu ultraratturi bingo läbi mängitud — koerarünnakust kuni Shermeri kaela ja suuhaavanditeni.</p><p><strong>Mis kõige raskem oli? </strong><br>Unevõlg. Eks olin sellest lugenud, aga seda füüsilise pingutuse ja magamatuse mõrkjat segu peab ikkagi ise kogema, et sellest päriselt aru saada.</p><p><strong>Kas teeksid uuesti? </strong><br>Sama asja võibolla mitte. Vaataks vahelduseks maanteelt kruusale ja metsa alla. Samas jäi see 4 päeva piir ju ikkagi murdmata…</p><figure><img alt="" src="https://cdn-images-1.medium.com/max/1024/1*MUwRcecwOTy1DGRapJ1abA.jpeg" /><figcaption>I’ll be back</figcaption></figure><img src="https://medium.com/_/stat?event=post.clientViewed&referrerSource=full_rss&postId=2883114e3d" width="1" height="1" alt="">]]></content:encoded>
        </item>
        <item>
            <title><![CDATA[Creating “Slow Scan” for the Dolby Art Series]]></title>
            <link>https://medium.com/aku-co/creating-slow-scan-for-the-dolby-art-series-f1fa7ddf4e79?source=rss-caa87c22a876------2</link>
            <guid isPermaLink="false">https://medium.com/p/f1fa7ddf4e79</guid>
            <category><![CDATA[art]]></category>
            <category><![CDATA[process]]></category>
            <category><![CDATA[graphic-design]]></category>
            <category><![CDATA[design]]></category>
            <category><![CDATA[slowing-down]]></category>
            <dc:creator><![CDATA[Alari Orav]]></dc:creator>
            <pubDate>Tue, 13 Feb 2018 21:00:30 GMT</pubDate>
            <atom:updated>2018-02-22T12:29:27.538Z</atom:updated>
            <content:encoded><![CDATA[<figure><img alt="" src="https://cdn-images-1.medium.com/max/1024/1*gHjnAUVwFyxTyhdkNN1N_Q.jpeg" /></figure><p>The <a href="https://www.dolby.com/us/en/create/art/series.html">Dolby Art Series</a> is a collaboration with international artists and design studios that are given a simple design concept to make their own statement and interpretation. Each artist is provided a wireframe in square format (60×60 inches) of two symmetrical half spheres, inspired by the Dolby logo mark. The identical template will allow these individual works to be pieced together into an overall narrative. The work is exhibited in Dolby offices worldwide.</p><figure><img alt="" src="https://cdn-images-1.medium.com/max/1024/1*2WPYefEJm034Ccg4LDwIqQ.png" /><figcaption>Artworks on display at Dolby HQ in San Fransisco (photo: <a href="http://wearemucho.com/project/dolby-artist-series/">Mucho</a>)</figcaption></figure><p>The series started in 2017 with <a href="http://wearemucho.com/">Mucho</a> organizing and curating the first round of 22 artists, including Experimental Jetset, Field, GMUNK, ManvsMachine, Eddie Opara — Pentagram, Supermundane, VolvoxLabs <em>et al</em>.</p><p>In late August 2017, we received an e-mail from Dolby, asking if we were interested in participating in the project. Yes, we were.</p><h3>The concept</h3><p>Throughout its 50-year history, <a href="https://en.wikipedia.org/wiki/Dolby_Laboratories">Dolby Laboratories</a> has been a leader in innovation, developing groundbreaking technologies for both sound and image production. From Dolby 301 up to Dolby Vision — the aim has always been to give more power to artistic expression.</p><p>We wanted to explore the interaction between sound and vision in the most direct possible way, using iconic Dolby technology. Some of us are old enough to remember the days of cassette decks with Dolby Noise Reduction. So we asked ourselves, can analogue recording could be used for the artwork? Or more precisely — is there a way to record images onto tape?</p><figure><img alt="" src="https://cdn-images-1.medium.com/max/1024/1*yHB2lMffrH9PZQOoBA5XEA.jpeg" /><figcaption>That was the idea</figcaption></figure><p>After a quick google search we had found our answer. Say hi to <a href="https://en.wikipedia.org/wiki/Slow-scan_television">Slow-scan television</a>, a method for transmitting and receiving static pictures via radio, used mainly by amateur radio operators (and early space missions). We were instantly intrigued by the possibilty to repurpose technologies of yesterday to create fresh artistic expression.</p><figure><img alt="" src="https://cdn-images-1.medium.com/max/1024/1*pv2CP2MeZYUhx2lNHMp8Jg.png" /><figcaption>Examples of images transmitted via SSTV</figcaption></figure><iframe src="https://cdn.embedly.com/widgets/media.html?src=https%3A%2F%2Fwww.youtube.com%2Fembed%2Fu3k6Xt30Z7g%3Ffeature%3Doembed&amp;url=http%3A%2F%2Fwww.youtube.com%2Fwatch%3Fv%3Du3k6Xt30Z7g&amp;image=https%3A%2F%2Fi.ytimg.com%2Fvi%2Fu3k6Xt30Z7g%2Fhqdefault.jpg&amp;key=d04bfffea46d4aeda930ec88cc64b87c&amp;type=text%2Fhtml&amp;schema=youtube" width="640" height="480" frameborder="0" scrolling="no"><a href="https://medium.com/media/6ea1f4fdc8a5b78df7f76038ac4e7055/href">https://medium.com/media/6ea1f4fdc8a5b78df7f76038ac4e7055/href</a></iframe><p>A search for “SSTV software” brought up <a href="http://hamsoft.ca/pages/mmsstv.php">MMSSTV</a> — a freeware program for radio amateurs, developed by Makoto Mori. It was installed on a Mac running Windows and we were good to go. The basic idea was to convert an image to sound using MMSSTV, record it to cassette tape with Dolby C noise reduction system applied, and turn it back to image keeping all the visual artifacts.</p><figure><img alt="" src="https://cdn-images-1.medium.com/max/1024/1*nQ-tEwJoF7ui0A8gAeQvAQ.jpeg" /><figcaption>MMSSTV software at work</figcaption></figure><p>Next step — find a working tape deck. This proved to be the hardest task so far, but thanks to the kind help of Rein at <a href="http://hificlassic.ee/">HiFi Classic</a> we were soon decked out with a Nakamichi BX-125E.</p><figure><img alt="" src="https://cdn-images-1.medium.com/max/1024/1*6zqmLRae_eeHsTQPEdXvHA.jpeg" /><figcaption>Yes, it has both Dolby B and C</figcaption></figure><h3>The process</h3><p>After the first quick tests it was clear that the system was working. It was also clear that we had run into some problems. MMSSTV can convert images with a maximum resolution of 640x496. Given the size of the final artwork we realised that the original image needed to be broken up into 130 parts, processed individually, and then pieced together.</p><p>There was also the question of which artwork to run through the system.</p><figure><img alt="" src="https://cdn-images-1.medium.com/max/1024/1*EIlYmTNK02A0sIN4YndSkw.png" /><figcaption>Artwork drafts</figcaption></figure><p>Having tested several options, we finally decided on a simple gradient-based solution as it allowed the conversion artifacts to take center stage.</p><figure><img alt="" src="https://cdn-images-1.medium.com/max/800/1*qobeThJzRerUI0ObO5WqqQ.gif" /></figure><p>The conversion, recording, playback and tiling was a fully manual process taking a total of 24 hours to complete. It also resulted in giving up total artistic control and embracing the imperfect nature of the end result.</p><figure><img alt="" src="https://cdn-images-1.medium.com/max/1024/1*HkKRKdfEy6MBv9YinegwOQ.jpeg" /><figcaption>The final artwork is a composite of the original and processed images.</figcaption></figure><figure><img alt="" src="https://cdn-images-1.medium.com/max/1024/1*KlQMldePj8YSZ6bF4SRb8w.jpeg" /></figure><figure><img alt="" src="https://cdn-images-1.medium.com/max/1024/1*oefeu7lq_vHuhTxHyDRHFA.jpeg" /><figcaption>Details of the final artwork, showing conversion artefacts</figcaption></figure><figure><img alt="" src="https://cdn-images-1.medium.com/max/1024/1*8sBrsVXeyxsBL8C4Qx0jMA.jpeg" /></figure><figure><img alt="" src="https://cdn-images-1.medium.com/max/1024/1*zOCOU2PIE-yWO_38Xi4dZw.jpeg" /></figure><figure><img alt="" src="https://cdn-images-1.medium.com/max/1024/1*dtuBJ0MOegGLCW0hy38ocA.jpeg" /><figcaption>The artwork in situ at Dolby HQ (photos: <a href="https://medium.com/u/3f5d72bd02fe">Kristjan Lepik</a>)</figcaption></figure><img src="https://medium.com/_/stat?event=post.clientViewed&referrerSource=full_rss&postId=f1fa7ddf4e79" width="1" height="1" alt=""><hr><p><a href="https://medium.com/aku-co/creating-slow-scan-for-the-dolby-art-series-f1fa7ddf4e79">Creating “Slow Scan” for the Dolby Art Series</a> was originally published in <a href="https://medium.com/aku-co">AKU.co</a> on Medium, where people are continuing the conversation by highlighting and responding to this story.</p>]]></content:encoded>
        </item>
    </channel>
</rss>