<?xml version="1.0" encoding="UTF-8"?><rss xmlns:dc="http://purl.org/dc/elements/1.1/" xmlns:content="http://purl.org/rss/1.0/modules/content/" xmlns:atom="http://www.w3.org/2005/Atom" version="2.0" xmlns:cc="http://cyber.law.harvard.edu/rss/creativeCommonsRssModule.html">
    <channel>
        <title><![CDATA[Stories by Mart Kase on Medium]]></title>
        <description><![CDATA[Stories by Mart Kase on Medium]]></description>
        <link>https://medium.com/@martkase?source=rss-2a6b872a681a------2</link>
        <image>
            <url>https://cdn-images-1.medium.com/fit/c/150/150/0*422ZBQoS-bGiAbN0.jpg</url>
            <title>Stories by Mart Kase on Medium</title>
            <link>https://medium.com/@martkase?source=rss-2a6b872a681a------2</link>
        </image>
        <generator>Medium</generator>
        <lastBuildDate>Wed, 18 Nov 2026 17:52:09 GMT</lastBuildDate>
        <atom:link href="https://medium.com/@martkase/feed" rel="self" type="application/rss+xml"/>
        <webMaster><![CDATA[yourfriends@medium.com]]></webMaster>
        <atom:link href="http://medium.superfeedr.com/" rel="hub"/>
        <item>
            <title><![CDATA[Isiklik tragöödia kliima soojenemisega]]></title>
            <link>https://medium.com/@martkase/isiklik-trag%C3%B6%C3%B6dia-kliima-soojenemisega-ac6298e7f983?source=rss-2a6b872a681a------2</link>
            <guid isPermaLink="false">https://medium.com/p/ac6298e7f983</guid>
            <category><![CDATA[kliima]]></category>
            <category><![CDATA[eesti]]></category>
            <category><![CDATA[talv]]></category>
            <dc:creator><![CDATA[Mart Kase]]></dc:creator>
            <pubDate>Sun, 06 Dec 2015 08:26:08 GMT</pubDate>
            <atom:updated>2015-12-06T08:26:08.135Z</atom:updated>
            <content:encoded><![CDATA[<figure><img alt="" src="https://cdn-images-1.medium.com/max/640/1*m0npMg-AxdNkwdU-isPn2g.jpeg" /><figcaption>2014 aasta lõpus sai jääle ca detsembri keskel, vast läheb nii ka 2015 detsember.</figcaption></figure><p>Kuidas mind isiklikult mõjutab kliima soojenemine? Pariisis toimub konverents, kus loodetavasti jõutakse järgmise nädala lõpuks leppeni, mis globaalselt pidurdab kliima soojenemist ja merevee tõusu. Loen hetkel raamatut “Armulugu Antartikaga. 9 ekspeditsiooni Lõunamandrile”. Polaarmees Enn Kaup on kirja pannud, et mida on näinud ja kogenud Antartikas. Külm on minu teema, oi kuidas on minu teema. Vaevalt ma kunagi Antartikasse ise satun. Kuid kõige suurem lahtimurdunud ja ookeani triivinud jäemäe pindala on olnud 31 000 ruutkilomeetrit. See on ⅔ Eesti pindalast. See on kolossaalne jama, mis toimub. Aastaks 2100 tõuseb ookeanivee pind maailmas ca 1 meetri ja Eestis mõjutab see otseselt elu Lääne-Eestis, näiteks Pärnus ja Haapsalus.</p><p>Aga nähtavasti ma ei ela ca aastal 2100 ei Pärnus ega ka Haapsalus. Kuidas see kliima soojenemine minu elu mõjutab sügaval Eesti sisemaal? Otseselt ja isiklikult. Ehk talved ei lähe enam külmaks ja ma ei saa jää peale kalale. See on väga suur personaalne tragöödia. Räägitakse, et on jäänud ca 15 talve, kui on veel võimalus, et Peipsi järv jäätub ja et tulevikus on meil ühtlaselt sombused sügis, talv, kevad. Ma ei teagi, kuhu ma pean isiklikult kirjutama või mida tegema, et nad seal Pariisis (ja need, kes ei ole Pariisis, nt Põhja-Korea) otsustaks, et inimeste tsivilisatsioon maal vajab siiski tunduvalt aeglasemat lõppu. Et ikkagi seal Pariisis võetakse vastu lepe ja sellest on päriselt ka kasu. Uskugem.</p><p>Ja mul on ka rõõmusõnum. Ilmaennustused annavad teada, et suure tõenäosusega algab ca nädala pärast Lõuna-Eestis esimene suurem külmalaine. Selleks hetkeks pole lund ja lörtsi maas ning see tähendab, et veekogud jäätuvad sel aastal kiiresti ja põhjalikult. On aega oma talikalastuskast välja otsida ning sikuskad ja marmõssid korda teha. Kestva karguse nimel.</p><figure><img alt="" src="https://cdn-images-1.medium.com/max/640/1*dQKUdJ6M6vrdYUu2aY98vg.jpeg" /><figcaption>Peipsi jää</figcaption></figure><img src="https://medium.com/_/stat?event=post.clientViewed&referrerSource=full_rss&postId=ac6298e7f983" width="1" height="1" alt="">]]></content:encoded>
        </item>
        <item>
            <title><![CDATA[2 situatsiooni kliendiks olemisest…]]></title>
            <link>https://medium.com/@martkase/2-situatsiooni-kliendiks-olemisest-7296ea88d124?source=rss-2a6b872a681a------2</link>
            <guid isPermaLink="false">https://medium.com/p/7296ea88d124</guid>
            <category><![CDATA[dialoog]]></category>
            <category><![CDATA[klienditeenindus]]></category>
            <category><![CDATA[eesti]]></category>
            <dc:creator><![CDATA[Mart Kase]]></dc:creator>
            <pubDate>Fri, 13 Nov 2015 08:16:06 GMT</pubDate>
            <atom:updated>2015-11-13T08:16:06.114Z</atom:updated>
            <content:encoded><![CDATA[<p>… ehk aita iga päev kliendina teiste elu natuke lihtsamaks teha.</p><h3><strong>SITUATSIOON1</strong></h3><p><strong><em>Tegevuskoht:</em></strong> K-Rauta</p><p><strong><em>Minu missioon:</em></strong> Suvakad kalossid number 43, nii et paksu sokiga oleks talvel kiiresti jala otsa susatavad suvad käimad olemas lauda vahet käimiseks.</p><p><strong><em>Situatsioon:</em></strong> Leian mina ligadi-logadi kalossihunnikust kaks kalossi nr 43, erinevate jalgade omad, sobivad. Pistan kalossid lahtiselt korvi, ei ole neil küljes ühtegi triipkoodi või muud lipakat. Kaugemalt kuulen kuidas üks ehitusmees infoletis parasjagu karjub K-Rauta proua peale: “Teil on ikka nüüd väga suur probleem, ma sain uksekella siit, see ei tööta, kuidas see ei tööta!?” No tõesti, räuskab neoonkollastes tunkedes juba hommikul.</p><p>Kassas siis ulatan need kalossid neiule ja ütlen: “Need olid lahtiselt, aga mul on just vaja nr 43 kalosse, seega ma pidin need võtma.” Neiu võtab kalossid ning on valmis sööstma halli teise otsa nende hinda vaatama.</p><p>“Ma tegin sulle pilti.” Ulatan oma mõralise klaasiga vana iPhone’i neiule, kus on pilt kalosside hinnast. Ta hakkab naerma ning proovib telefonist pilti oma kunstküüntega zoomida: “Mul on vaja seda toote numbrit sealt hinna alt.”</p><p>Võtan telefoni enda kätte ning zoomin, tegelt on veits hõre tunne, et ekraan on niimoodi mõraline, aga ma ei hakka midagi ütlema ka.</p><p>Poest välja jalutades tormab must mööda neoontunkedes uksekellaräuskaja. Ka tal läks vist poeskäik asja ette.</p><figure><img alt="" src="https://cdn-images-1.medium.com/max/1024/1*fq6LPELp161MSgURUUrySw.jpeg" /><figcaption>Pilt kalosside hinnast Valga K-Rautas.</figcaption></figure><h3><strong>SITUATSIOON2</strong></h3><p><strong><em>Koht:</em></strong> Tsirguliina saekaater</p><p><strong><em>Minu missioon:</em></strong> Oma minibussi ladustada 10 5x10x3.6 prussi ning 10 5x5x3 prussikest.</p><p><strong><em>Situatsioon:</em></strong> Pole seal saekaatris varem käinud. Aga võtab mind porisel ladustamisplatsil vastu lahke noormees, kellega tõstame prussid minibussi ja pikemad prussid jäävad veidi veel tagaluugist välja ja kinnitame luugi seestpoolt turvakaalutlustel autos oleva koerarihmaga.</p><p>“Palju ma siis maksma pean?” küsin rutakalt.</p><p>“140 eurot tihumeeter,” vastab noormees ja täiendab: “Ma hakkan kohe arvutama.”</p><p>Võtab siis taskust märkmepaberi, pastaka ja iPhone, milles avab kalkulaatori. Ja hakkab pusima. Järjest tuleb sodi märkmepaberi peale. Tundub, et ta läheb nats nagu närvi sisemiselt.</p><p>“Võtame rahulikult, 0.05 korda 0.10 korda 3,6 korda 10 korda 140. Nii kirjuta nüüd see number ülesse,” räägin mina ning mõtlen, et kas ma mõjun väga targutavana. “Siis edasi on nii, et 0.05 korda 0.05 korda 3 korda 10 korda 140 ja kirjuta see number ka ülesse. Ja siis liida need kaks üleskirjutatud numbrit kokku.”</p><p>“35 eurot!” teatab noormees asjalikult. Korras.</p><p>“Kui nüüd midagi veel kunagi vaja on, anna aga teada, helista ette ja on olemas!” ütleb noormees, kui end minekule sätin.</p><p>Klienditeenindus on lugu. Mõlemapoolne eks. Kodus arvutan üle, saan 35 eurot ja 70 senti. Sain soodukat veel ka.</p><figure><img alt="" src="https://cdn-images-1.medium.com/max/1024/1*XsMg5HaK9d8wsDeM_p93Jg.jpeg" /><figcaption>Tõesti, väga hästi saadud 35€ eest.</figcaption></figure><img src="https://medium.com/_/stat?event=post.clientViewed&referrerSource=full_rss&postId=7296ea88d124" width="1" height="1" alt="">]]></content:encoded>
        </item>
        <item>
            <title><![CDATA[Spordisponsorlus aastal 2015]]></title>
            <link>https://medium.com/@martkase/spordisponsorlus-aastal-2015-c88efb7f75b8?source=rss-2a6b872a681a------2</link>
            <guid isPermaLink="false">https://medium.com/p/c88efb7f75b8</guid>
            <category><![CDATA[sports]]></category>
            <category><![CDATA[tartu]]></category>
            <category><![CDATA[rahastamine]]></category>
            <dc:creator><![CDATA[Mart Kase]]></dc:creator>
            <pubDate>Tue, 03 Nov 2015 16:10:42 GMT</pubDate>
            <atom:updated>2015-11-03T16:15:37.252Z</atom:updated>
            <content:encoded><![CDATA[<figure><img alt="" src="https://cdn-images-1.medium.com/max/1024/1*13S5jgmKzAVALUZicTOY7A.png" /><figcaption>Punased on müüdud ruutmeetrid. Kollased on need, mida parasjagu valitakse. Väljaku ääres on ka reklaambännerid, mida saab iga ettevõte soetada.</figcaption></figure><p>Mis asi see on? See on <a href="http://www.jalgpallikeskus.ee/">www.jalgpallikeskus.ee</a> staadion, mida müüakse hetkel lives välja. Kui ma oleksin keskmise suurusega firma juht ja mõtleksin, et kuidas maailma paremaks muuta, aga nii, et firma ka välja paistab, midagi vastu saab, siis ma ostaks kohe oma OÜ nime ja logoga ruutmeetreid jalgpallikeskus.ee väljakule ning bänneri väljaku äärde. Hetkel käib jalgpallikeskus.ee lehel Eesti mõistes väga palju inimesi ning toetajaid ning toetusraha koguneb iga tunniga juurde. Vara on anda hinnanguid, kas suur summa 150 000€ tuleb kokku, aga kui tuleb, siis tuleb pauguga. Pauk tähendab seda, et sellest saab märgiline aktsioon Eesti spordi (ühis)rahastamises ning selline mõtteviis, et inimesed fännavad iseennast sisukat aktsiooni fännamas, see muudab (spordirahastamise) mängu. Me kõik otsime emotsioone, ükskõik, mis toodet või teenust kasutame. Iga päev. Ja see ühendabki sinu firmat ja jalgpallikeskus.ee aktsiooni Tartu paremaks muutmisel.</p><p>Ühesõnaga, ükskõik kas oled startupi mees või tegeled autode keretöödega või müüd mett või juhid panka, Sepa jalgpallikeskuse virtuaalne staadion sobib sinu ettevõte väärtustega kokku ja sa jääd silma. Tegutse täna.</p><p>Teadet on lubatud jagada juhtkonnale, nõukogule, omanikule vms.</p><p>NB! Samas loomulikult on staadioni sool just eraannetajad, kes panustavad ruutmeetri või paariga Tartu ja Eesti spordi jaoks ajaloolisse algatusse! Ikka <a href="http://www.jalgpallikeskus.ee/">www.jalgpallikeskus.ee</a></p><img src="https://medium.com/_/stat?event=post.clientViewed&referrerSource=full_rss&postId=c88efb7f75b8" width="1" height="1" alt="">]]></content:encoded>
        </item>
        <item>
            <title><![CDATA[Lugesin Michel Houellebecq'i raamatut “Saare võimalikkus”]]></title>
            <link>https://medium.com/@martkase/lugesin-michel-houellebecq-i-raamatut-saare-v%C3%B5imalikkus-933e5d88eb91?source=rss-2a6b872a681a------2</link>
            <guid isPermaLink="false">https://medium.com/p/933e5d88eb91</guid>
            <category><![CDATA[books]]></category>
            <category><![CDATA[houellebecq]]></category>
            <category><![CDATA[raamat]]></category>
            <dc:creator><![CDATA[Mart Kase]]></dc:creator>
            <pubDate>Mon, 26 Oct 2015 16:24:43 GMT</pubDate>
            <atom:updated>2015-10-26T16:24:43.779Z</atom:updated>
            <content:encoded><![CDATA[<p>Alustasin raamatu <strong>“Saare võimalikkus” </strong>lugemist suvel, aga siis tulid teised tegevused ja lugemised vahele. Lõpetasin oma kolmanda Houellebecq&#39;i (teised kaks on “Elementaarosakesed ja “Kaart ja territoorium”) alles nüüd oktoobris. Siin siis katkendlikult mõned mõtted meelega visandlikult ning nende vahel tsitaatid raamatust. Lõigud raamatust on krusiivis ning need on kohati kontekstis välja rebitud. Lõigud on maha kirjutatud Varraku poolt välja antud raamatust. Tõlke autor on Triinu Tamm. <strong>Houellebecq</strong> on maailma kõige kõvem tegutsev kirjanik. Ma ei hakka siia linkima tema intervjuusid või seda, kuidas ta hetkel mõjutab kirjandust, poliitikat ja teatrit. Googelda ja seosta ise.</p><figure><img alt="" src="https://cdn-images-1.medium.com/max/1024/1*-MHfowbyuR9zsx4Gsgyq3w.jpeg" /><figcaption>Ühtemoodi suured on koera roll selles raamatus ja koerte roll minu elus.</figcaption></figure><p><strong>OSA 1</strong></p><p>Suhe mehe ja naise ja üksilduse vahel.</p><blockquote>Erootika kadumisele järgneb alati üsna peatselt ka helluse kadumine. Ei ole olemas mingeid puhastunud suhteid, mingit ülemat hingede sidet, mitte midagi sellesarnast, mitte sinnapoolegi. Kui füüsiline armastus kaob, kaob kõik; üksteisele järgnevaid päevi hakkab täitma morn pinnapealne ärritus. Ja füüsilise armastuse koha pealt polnud mul vähimaidki illusioone. Noorus, ilu, jõud — füüsilise armastuse kriteeriumid on täpselt samad mis natsismil.</blockquote><blockquote>Naised tekitavad mulje igavikulisusest, nende vitt on ühenduses saladustega, justkui oleks see tunnel, mis viib maailma olemusse, kuigi tegelikult on tegemist vaid mahajäetud kääbikuuruga.</blockquote><blockquote>Üleminek armastuselt sõprusele ehk siis tugevalt tundelt nõrgale on eelmäng igasuguste tunnete kadumisele, seda muidugi ajaloolises plaanis, sest individuaalses plaanis olekski ükskõiksus kaugelt kõige eelistatum seisund, aga tavaliselt ei muundunud kord otsa saanud armastus ükskõiksuseks, veel vähem sõpruseks, vaid ikka kõige ehedamaks vihkamiseks.</blockquote><p>Koomikud pole mulle kunagi meeldinud, see oskus jääda oma peategelase elukutse distantsi.</p><blockquote>Olin tõepoolest meie kaasaja tegelikkuse terav vaatleja; mulle tundus ainult, et see kõik on nii elementaarne, et meie kaasaja tegelikkuses on nii vähe asju, mida veel üldse vaadelda: oleme kõike sedavõrd lihtsustanud ja taandanud, kaotanud nii palju barjääre ja tabusid, põhjendamatuid ootusi ja mõttetuid püüdlusi; järele jäi tõepoolest väga vähe.</blockquote><p>Inimese tunne, et ta vananeb ja sureb ära. Eelkõige naise tunne, et sa muutud kortsus inimeseks.</p><blockquote>Mõistagi on üksjagu naeruväärne, kui üks kolmekümneaastane naine ostab ajakirja Lolita, aga siiski mitte rohkem kui see, et ta kannab liibuvat toppi või olematuid lühikesi pükse.</blockquote><p>Alati on paha olla pärast, kui Houellebecqi loed, sest ta tõmbab inimese liiga laiali.</p><blockquote>Kui nii võtta, siis on kõik kitš. Muusika on kogu täiega kitš, kunst on kitš, kirjandus on kitš. Kõik emotsioonid on kitš juba põhimõtteliselt, aga samuti on igasugune mõtlemine ja teatud mõttes isegi tegutsemine. Ainuke asi, mis ei ole absoluutselt kitš, on olematus.</blockquote><p>Inimeste vahel ja inimese sees hoiab elu koer.</p><blockquote>Oma keldris olen ma Jumal. Ma otsustasin luua ühe väikese ja lihtsa maailma, kus valitseks ainult õnn. Ma olen täiesti teadlik oma töö tagurlikust iseloomust; ma tean, et seda võib võrrelda teismeliste suhtumisega probleemidesse; selle asemel, et probleemidele vastu astuda, sukelduvad nad oma margikogudesse, herbaariumi või ükskõik millisesse teise meeldivasse ja kindlate piiridega väikesesse erksavärvilisse maailma.</blockquote><blockquote>Kui me kogeme kurbust, pettumust, midagi, mis takistab meid elamast, siis peame alustama sellest, et kolime mujale, põletame fotod, väldime sellest rääkimist. Allasurutud mälestused kustuvad; see võtab aega, aga lõpuks nad tõesti kustuvad. Ühendus lakkab iseenesest.</blockquote><p><strong>OSA 2</strong></p><p>Sa oled teda lugedes õnnelik, kui peategelasel läheb veidikenegi hästi, sest sa tead, et ta on nagunii kogu aeg masenduses. Kuid sa kunagi ei samastu vaid jälgid mõnusalt distantsilt, samas oled õrnalt osa selle inimese elust.</p><blockquote>Esimeses elupooles mõistetakse õnne alles siis, kui ollakse sellest ilma jäänud. Järgmisena tuleb selline iga, teine eluperiood, kui teatakse juba esimesest hetkest peale, et lõpuks saab õnn paratamatult otsa.</blockquote><p>See lugu demonstreerib elu lapsikkust ja pinnapealsust, et kuidas 47-aastane mees noore naise pärast muutub poisiks. Aga ju nii ongi.</p><blockquote>Armastus teeb nõrgaks, ja see, kes on kahest nõrgem, surutakse alla, piinatakse ja tapetakse lõpuks selle poolt, kes surub alla, piinab ja tapab, ilma et ta midagi halba kavatseks, ilma et ta sellest isegi naudingut tunneks — ta on täiesti ükskõik; just seda nimetavadki inimesed tavaliselt armastuseks.</blockquote><blockquote>Ükskõik kui tugev füüsiline iha polnud minu puhul kunagi olnud piisav armastuse tekkimiseks, sellesse ülimasse staadiumi oli see suutnud mind viia üksnes juhul, kui sellele lisandus mingil kummalisel kombel kaastunne ihaldatud isiku vastu; enesest mõista väärivad kõik elusolendid kaastunnet selle lihtsa tõsiasja tõttu, et nad on elus ja seetõttu ohustavad neid lugematud kannatused, kuid tervisest pakatava noore inimesega silmitsi seistes tundub see tõdemus väga teoreetiline.</blockquote><p>Elad peategelasele nii kaasa, et kui tal läheb üksildaselt, siis ei viitsi lugeda.</p><blockquote>Seksuaalne nauding pole mitte üksnes nii rafineerituse kui vägivalla poolest üle teistest naudingutest, mida elu võib pakkuda; see pole mitte üksnes ainus nauding, mis ei kahjusta organismi, vaid aitab hoopis selle vitaalsust ja jõudu hoida parimas vormis; see ongi tegelikult ainus nauding, inimelu ainus tegelik eesmärk, ja kõik teised naudingud — olgu need siis seotud rikkaliku toidu, tubaka, alkoholi või narkootikumidega — on üksnes naeruväärsed ja meeleheitlikud kompensatsioonid, tillukesed enesetapud, mida ei juleta õige nimega nimetada, katsed hävitada kiiremini keha, millel polnud enam ligipääsu ainsale tõelisele naudingule.</blockquote><p>Tundub, et teatri ja romaani võimalus veel ongi ainult see, et tegeleda isiklikuga. Ühiskondlikute ja sotsiaalsete teemade üle on nagunii niipalju lalinat.</p><blockquote>Inimesed saavad tuntuks ühe-kahe andeka sooritusega, kui sedagi, on isegi üllatav, kui inimesel on üks-kaks olulist asja öelda, seejärel katsuvad nad kas rahulikumalt või valulisemalt toime tulla oma allakäiguga, oleneb inimesest.</blockquote><blockquote>Sealmaal, kus ma omadega olin, ei olnud mul teist võimalust kui minna kannatusega lõpuni, mitte kunagi ei unusta ma tema keha, tema nahka ega tema nägu ja mitte kunagi varem ei olnud ma tundnud sellise selgusega, et inimsuhted sünnivad, arenevad ja surevad täiesti ettemääratud moel, mis on niisama vältimatu kui taevakehade liikumine, ning on absurdne ja asjatu loota selle kulgu kas või pisinatukenegi muuta.</blockquote><p>Veidi meenutab see sekti ja Prohveti lugu praegust Kreeka poliitikat, eriti selle endist välisministrit Varoufakist. Ja veidi meenutab see lugu Keskerakond — oma prohveti kadumise, taaslavastatud uuestisünniga ning oskusega hägustada, kus on tõde.</p><blockquote>Arvasin küll, et tunnen inimloomust üsna põhjalikult, kuid see tundmine lähtus üksnes inimese kõige tavalisematest motiividest: nendel siin ol aga usk, see oli minu jaoks uus ja keeras kõik pea peale.</blockquote><p>See Daniel lõpetab nagu sellised mehed ikka lõpetavad — alkohoolikust teiste kiusajana.</p><blockquote>Ma taipasin hämmelduse ja vastikustundega, et ma usun endiselt (tõtt-öelda puhtalt teoreetiliselt, sest ma teadsin, et minuga on asi ühel pool, olin oma viimased võimalused tuulde lasknud, ma olin minemas, pidin punkti panema, otsad kokku tõmbama), et oma sisimas usun ma endiselt, vastu kõiki ootusi, armastusse.</blockquote><blockquote>Esther oli olnud minu õnn, aga niisamuti oli ta olnud — ja olin seda aimanud alguses peale — minu surm; sellest eelaimusest hoolimata polnud ma hetkekski kõhelnud, sest on täiesti tõsi, et me peame kohtuma omaenda surmaga, talle vähemalt korra silma vaatama, ja me kõik teame oma sisimas, et parem siis juba olgu sellel surmal tavapärase tüdimuse ja kulumise asemel harukordse naudingu nägu.</blockquote><p>Neid, kes sinust päriselt sõltuvad, nendest sõltud sa ise.</p><blockquote>Adusin, et koera tapmine oleks mind šokeerinud sama palju kui inimese tapmine ja võib-olla isegi rohkem; seejärel tegin aga nii nagu kõikidel veidi keerulisematel hetkedel oma elus, ma lihtsalt loobusin mõtlemisest.</blockquote><p><strong>OSA 3</strong></p><p>Veidi justkui raamat “Üksindusse”, kuid siin on mehel kaaslaseks koer ja ebaumbmäärane aeg, mil ta läheb rändama. Rõõmu on raskustest rohkem. Kui koer tapetakse kaks korda, siis on see kindlasti suurem tragöödia, kui selle inimese enda lõpud.</p><blockquote>Olin asunud hüpoteetilisele teekonnale, kuid mul oli päris ükskõik, kas ma kunagi ka kohaole jõuan: oma sisimas ei tahtnud ma muud kui jätkata koos Foxiga seda teekonda üle aasade ja mägede, kogeda veel hommikusi ärkamisi, suplusi jääkülmas jões, minuteid, mis möödusid päikese käes kuivades, õhtuseid istumisi tähistaeva all lõkketule paistel. Olin saavutanud süütuse, viibisin absoluutselt mittekonfliktses seisundis, mul polnud enam ühtegi plaani ega eesmärki, minu individuaalsus lahustus päevade ebamäärases kulus; ma olin õnnelik.</blockquote><p>Metslased on oma riituste ja mustusega ISIS-e kamp.</p><p>Inimene alahindab looduse jõudu taastuda ning võtta kõik tehis uuesti üle. Näide päris elus on see nn Tšernobõli kaitseala, mis töötab suurepäraselt. Vabad piisonid ja hobused.</p><blockquote>“Ökoliikujad” olid igatahes kõvasti alahinnanud eluslooduse kohanemisvõimet, selle kiirust saavutada hävitatud maailma varemetel uus tasakaal, ja minu esimesed neohumaanidest eelkäijad Daniel3 ja Daniel4 rõhutasid mõlemad, et nad tajusid selles irooniat, kui nägid, kuidas endiste tehasekomplekside asemele kerkisid kiiresti huntide ja karudega asustatud tihedad laaned. Niisama kenstakas on tõsiasi, et kui inimesed on maa pealt sama hästi kui kadunud, kui nende möödunud aegade valitsemisest on järel üksnes nostalgilised mälestised, on lestalised ja putukad osutunud tähelepanuväärselt vastupidavateks.</blockquote><p>Osta kõige lihtsamaid asju. Näiteks Land Rover, millel puudub elektroonika ning käsitsi ringiaetav hakklihamasin.</p><p>See raamat oli surmast mitte üksildusest.</p><figure><img alt="" src="https://cdn-images-1.medium.com/max/640/1*8lJl76VUdovmz7l0jAddrg.jpeg" /><figcaption>Suvel lugesin õues, nüüd loen mõnusalt toas oma põldude ja metsade keskel.</figcaption></figure><img src="https://medium.com/_/stat?event=post.clientViewed&referrerSource=full_rss&postId=933e5d88eb91" width="1" height="1" alt="">]]></content:encoded>
        </item>
        <item>
            <title><![CDATA[Sõitsin oktoobris sel aastal esimest korda rattaga]]></title>
            <link>https://medium.com/@martkase/s%C3%B5itsin-oktoobris-sel-aastal-esimest-korda-rattaga-c251c65e05a4?source=rss-2a6b872a681a------2</link>
            <guid isPermaLink="false">https://medium.com/p/c251c65e05a4</guid>
            <category><![CDATA[karula]]></category>
            <category><![CDATA[cloud]]></category>
            <category><![CDATA[estonia]]></category>
            <dc:creator><![CDATA[Mart Kase]]></dc:creator>
            <pubDate>Fri, 23 Oct 2015 04:50:49 GMT</pubDate>
            <atom:updated>2015-10-23T04:51:47.902Z</atom:updated>
            <content:encoded><![CDATA[<figure><img alt="" src="https://cdn-images-1.medium.com/max/594/1*09J5MYJp3_YooIby3m7Udw.png" /><figcaption>See on üks septembrikuu varahommikune kaader Karulas. Varajane ärkamine ja varajane rattasõit ning udu ja päikesetõus oleks siin täitsa omaette teema.</figcaption></figure><p>Kõik algas eile sularaha puudusest ning lõppes kogemusmõttega, et kuidas seda Lõuna-Eestit lõppu siis üldse saab turundada. Mul oli Valka asja, aga abikaasa oli eelmine päev pere sõidukiga sõitnud Põhja-Eestisse. Ma siis mõtlesin, et sõidaks maakonnaliinibussiga. Aga ma ei leidnud kodust eurotki sularaha ja olles ebakindel, et üliväikese reisjatearvuga maakonnaliinibussis saab kaardiga maksta, otsustasin, et poogen, et väntan 15 kilomeetrit Valka rattaga. Pole sel aastal ajapuudusel üldse rattaga sõitnud, aga nüüd tundus paslik võtta need paar tundi.</p><p>Mõeldud, tehtud. Oktoobrikuus oleks võinud loomulikult talvemütsi ka pähe panna ja kindad kätte, aga noh mul on ikkagi keskmisest inimesest tunduvalt soojem vereringe. Noh ja siis, kui ma väntasin hommikul mõõduka tempoga Valka ja pärastlõunal tagasi, siis ma sain aru, et kui mõnus on siin ikka rattaga kulgeda. Mäed on olemas, aga need ei ole Püreneed ning iga künkatagune on huvitav. Ega siin midagi muud keerulist polegi. Teedevõrgustikul peaks lihtsalt olema kohti, kust saab nutikat tervislikku pruukosti ja mõnes kohas midagi teha.</p><p>Karulas ei jõua keegi ehitada meeletuid ööbimisasutusi, spaasid vms, aga siin rattaga ringi sõita on väga vahva. Ja kes tahab võib sporti teha ja vändata kiiremini ja kes tahab see sõidab ainult viisteist kiltsa ning ka kogeb väga palju. Spets rattateid siin loomulikult pole, aga teed on laiad ja autosid sõidab vähe. Karula — tervislik kulgemine ehk märka loodust ja pista viis kuud metsast mustikaid põske.</p><figure><img alt="" src="https://cdn-images-1.medium.com/max/594/1*0fnLZ8fKTYDWLKQVpc6nXw.png" /><figcaption>See on nüüd tehtud autoga sõites vist ca juuni kuus. Sellised pilved on siin täiesti tavalised. Rattasõit + pilvevaatlus. Ka suur teema.</figcaption></figure><figure><img alt="" src="https://cdn-images-1.medium.com/max/589/1*WhGRzHjBlPsFQIXEJl8UAQ.png" /><figcaption>Kuna olen hommiku inimene, siis veel üks hommikupilt väiksema tee pealt. Peategelased on päike ja udu.</figcaption></figure><img src="https://medium.com/_/stat?event=post.clientViewed&referrerSource=full_rss&postId=c251c65e05a4" width="1" height="1" alt="">]]></content:encoded>
        </item>
        <item>
            <title><![CDATA[#alkoholireklaam]]></title>
            <link>https://medium.com/@martkase/alkoholireklaam-25a69363d8b4?source=rss-2a6b872a681a------2</link>
            <guid isPermaLink="false">https://medium.com/p/25a69363d8b4</guid>
            <category><![CDATA[alkohol]]></category>
            <category><![CDATA[reklaam]]></category>
            <category><![CDATA[instagram]]></category>
            <dc:creator><![CDATA[Mart Kase]]></dc:creator>
            <pubDate>Wed, 21 Oct 2015 14:42:10 GMT</pubDate>
            <atom:updated>2015-10-21T14:49:59.232Z</atom:updated>
            <content:encoded><![CDATA[<figure><img alt="" src="https://cdn-images-1.medium.com/max/1024/1*ZgpOjxVPy0-H06jh2rllUw.png" /><figcaption>Fotosid minu Instagramist. Mõne aasta tagused pildid. Vasakpoolse pealkiri “Kuradima hea õlu” ning parempoolse “Haara laualt”</figcaption></figure><p>Olles mõne aja eest elus copywraitinud ja loovjuhtinud nii mõnegi elustiili alkoholireklaami, mis tõi õlle või siidri nooremale sihtrühmale lähemale, siis ma tean, et elustiili reklaamid Eestis töötavad. Need panevad elustiili ja tootesse positiivselt suhtuma. Ja see pole nii ainult alkoholi puhul, üleüldse elustiilireklaamid Eestis töötavad. Need ei võida kunagi auhindu, aga need töötavad. Ka šokolaadi nunnus talumajas peitev laps paneb piisava meediaraha olemasolul positiivselt seostama jõule, maalähedust ja magusavalmistajat. Kasvõi neljad jõulud järjest. Üliilus muss taustaks reisivale üliilusale naisele ning eelkõige neiu suur plaan vabas olekus võõras linnas, tekitab reisi- ja lennuhimu.</p><p>Ühesõnaga, kui tahate Eestis massidele mõnda lihtsat toodet (näiteks šoksi, õlut, jäätist, viina, jogurtit, vorsti, piima vms) reklaamida, siis ärge tehke midagi änksat, tehke midagi ilusat ja näidake seda televisioonis. Tehke elustiili, tehke elustiili nii professionaalselt kui võimalik. Ja vot see ongi alkoholi elustiili reklaamide tegemise eelis Eestis, et raha tegemiseks on veidi rohkem kui teiste reklaamide tegemiseks. Ja see on väga suur asi, kui võttemeeskond saab õiglast palka ja saab kasutada paremat kaamerat ja objektiive jne. Eesti riigisiseseid reklaamiprojekte on vähe, kus on piisavalt raha, et tegijad võiksid end tunda professionaalina. Just sellepärast ma ei kahetse mitte kunagi, et olen teinud elustiili alkoholirekaame.</p><p>Enam ma ei tee Eesti inimestele alkoholirekaame. Seda on mõnus teha teatud aastad, siis hakkab kõik (rumalus) korduma. Ja mul oleks muidu alkoholi (tele)reklaamist kama seitse, aga need põhjendused, mis toovad pooldajad, ei ole intelligentsed või sisukad. Ja ma lihtsalt olen veendunud, et mõtlemis- ja analüüsivõimet tuleb ühiskonnas hinnata ja väärtustada alati rohkem kui turundust ja raha.</p><p>Igatahes, mitte keegi ei tea täpselt, et kas purjus juhtide ja alkoholi surmade hulk väheneb, kui piirata alkoholi reklaame ning tanklates alkoholi müümist. Kuid arvan, et asjade teada saamiseks tuleb asju reaalselt hinnata. Vaataks siis päriselt, et kuidas asi praktikas on. Vähem teoreetilist juttu, mis baseerub uuringutel ja teiste riikide kogemusel, loeb ainult päris elu ja reaalsed faktid. Vastuolu on, et eelmises lõigus ütlesin, et analüüsivõimest algab kõik ja eelmises lauses ütlen, et alkoholireklaami lahendus on praktika, aga selline see teema on. Mitmetahuline vms.</p><p>Olenemata sellest, et kas Reformierakond käsilastega suruvad sotsid maha, on praegune diskussioon igati tervitatav. Las arutletakse teemat erinevate seltskondades. Siin ei ole midagi kaotada, ainult võita. Ja võiks teha mängu, et ei pildista, ei jaga, ei levita oma sotsiaalmeedia kontotelt enam pilte, kus kellelgi on pokaal või pudel näpus. See on ka alkoholireklaam. Jah, seda ettepanekut võib mõista kui tsensuuri. Isiklikku tsensuuri elustiili alkoholireklaamile. Sel oleks tohutu jõud, kui inimesed sotsiaalmeedias kaotaksid pudelid, pokaalid ja pitsid. Ja mina joon ka mõõdukalt õlut peale füüsilist tööd, sest mulle meeldib.</p><p>Aga ma olen kindel, et nädalast nädalasse telekajalka kava Premier League + kolm Guinessi + Champions League + kolm Heinekeni + Bundesliga + kolm head saksa õlut ei ole kooskõlas inimese pikemaajaliste eesmärkidega. See kõik hakkab korduma ja muutub (ajule) igavaks.</p><p>Tehke sporti, füüsilist tööd, jalutage koeraga, sööge kapsast, jooge sõpradega õunamahla, süvenege inimestesse. Elagu selline elustiil!</p><p>NB! Antud juttu ei tohi minu nõusolekuta väljaspool Mediumi tükeldada, tsiteerida või levitada. Küll aga võib loomulikult vabalt jagada linki Twitteris vms.</p><img src="https://medium.com/_/stat?event=post.clientViewed&referrerSource=full_rss&postId=25a69363d8b4" width="1" height="1" alt="">]]></content:encoded>
        </item>
        <item>
            <title><![CDATA[Lugesin Masanobu Fukuoka raamatut “The One-Straw Revolution”]]></title>
            <link>https://medium.com/@martkase/lugesin-masanobu-fukuoka-raamatut-the-one-straw-revolution-64c459052100?source=rss-2a6b872a681a------2</link>
            <guid isPermaLink="false">https://medium.com/p/64c459052100</guid>
            <category><![CDATA[vegan]]></category>
            <category><![CDATA[organic-farming]]></category>
            <category><![CDATA[estonia]]></category>
            <dc:creator><![CDATA[Mart Kase]]></dc:creator>
            <pubDate>Thu, 10 Sep 2015 06:49:03 GMT</pubDate>
            <atom:updated>2015-09-10T06:49:03.364Z</atom:updated>
            <content:encoded><![CDATA[<p><strong>Lugesin Masanobu Fukuoka raamatut “The One-Straw Revolution”</strong></p><p>Kui me kasvatame oma juurikaid ja loomi <a href="http://metsikelu.ee/blogi"><strong>oma metsikus elus</strong></a>, siis loomulikult on tähtis, et mis mõte selle taga on. Mul on väga hea meel, et sai soovituse lugeda ökoloogise maaharimise kuulsamat meest. 1978. aastal ilmus jaapani farmeri Masanobu Fukuoka märkmetest tõlgitud raamatut <a href="http://www.onestrawrevolution.net/One_Straw_Revolution/One-Straw_Revolution.html"><strong>“The One-Straw Revolution”</strong></a>.</p><p>Jaapani muld ja päike on loomulikult teistsugused, kui meie neli aastaaega ja Lõuna-Eesti kliima. Aga kõige tähtsam ongi praktika. Ja puhas toit igapäevase rõõmu alus.</p><p>Mõned lõigud raamatust. Soovitan lugeda kõigil (väike)põllumeestel, toitumisnõustajatel ja üleüldse ökoloogilisest maailmavaatest huvitatuil:</p><p><em>“In raising children, many parents make the same mistake I made in the orchard at first. For example, teaching music to children is an unnecessary as pruning orchard trees. A child’s ear catches the music. The murmuring of a stream, the sound of frogs croaking by the riverbank, the rustling of leaves in the forest, all these natural sounds are music — true music. But when a variety of disturbing noises enter and confuse the ear, the child’s pure, direct appreciation of music degenerates. If left to continue along that path, the child will be unable to hear the call of a bird or the sound of the wind as songs. That is why music education is thought to be beneficial to the child’s development.”</em></p><p><em>“Scientists think they can understand nature. That is the stand they take. Because they are convinced that they can understand nature, they are committed to investigating nature and putting it to use. But I think an understanding of nature lies beyond the reach of human intelligence.”</em></p><p><em>“Nature, left alone, is in perfect balance. Harmful insects and plant diseases are always present, but do not occur in nature to an extent which requires the use of poisonous chemicals.”</em></p><p><em>“If you want to get an idea of the natural fertility of the earth, take a walk to the wild mountainside sometime and look at the giant trees that grow without fertilizer and without cultivation. The fertility of nature, as it is, is beyond reach of the imagination.”</em></p><p><em>“If you think commercial vegetables are nature’s own, you are in for a big surprise. These vegetables are a watery chemical concoction of nitrogen, phosphorus, and potash, with a little help from the seed. And that is just how they taste. And commercial chicken eggs (you can call them eggs if you like) are nothing more than a mixture of synthetic feed, chemicals, and hormones. This is not a product of nature but a man made synthetic in the shape of an egg. The farmer who produces vegetables and egss of this kind, I call a manufacturer.”</em></p><p><em>“The other day someone from NHK television came by and asked me to say something about the flavor of natural food. We talked, and then I asked him to compare the eggs laid by the hens in the coop down below with those of the chickens running free up in the orchard. He found that the yolks of the eggs laid by the chickens cooped up on the typical chicken ranch were soft and watery and their color was pale yellow. He observed that the yolks of the eggs laid by the chickens living wild on the mountain were firm and resilient and bright orange in color. When the old man who runs the sushi restaurant in town tasted one of these natural eggs, he said that this was a “real egg,” just like in the old days, and rejoiced as if it were some precious treasure.”</em></p><p><em>“Food and medicine are not two different things: they are the front and back of one body. Chemically grown vegetables may be eaten for food, but they cannot be used as medicine.”</em></p><p><em>“Fast rather than slow, more rather than less — this flashy “development” is linked directly to society’s impending collapse. It has only served to separate man from nature. Humanity must stop indulging the desire for material possessions and personal gain and move instead toward spiritual awareness.”</em></p><p><em>“There is no time in modern agriculture for a farmer to write a poem or compose a song.”</em></p><p><em>“”Whether autumn will bring wind or rain, I cannot know, but today I will be working in the fields.” Those are the words of an old country song. They express the truth of farming as a way of life. No matter how the harvest will turn out, whether or not there will be enough food to eat, in simply sowing seed and caring tenderly for plants under nature’s guidance there is joy.”</em></p><p><em>“I do not particularly like the word “work”. Human beings are the only animals who have to work, and I think this is the most ridiculous thing in the world. Other animals make their livings by living, but people work like crazy, thinking that they have to in order to stay alive. The bigger the job, the greater the challenge, the more wonderful they think it is. It would be good to give up that way of thinking and live an easy, comfortable life with plenty of free time. I think that the way animals live in the tropics, stepping outside in the morning and evening to see if there is something to eat, and taking a long nap in the afternoon, must be a wonderful life.”</em></p><p><em>“I do not belong to any religious group myself and will freely discuss my views with anyone at all. I do not care much for making distinctions among Christianity, Buddhism, Shinto, and the other religions, but it does intrigue me that people of deep religious conviction are attracted to my farm. I think this is because natural farming, unlike other types of farming, is based on a philosophy which penetrates beyond considerations of soil analysis, pH, and harvest yields.”</em></p><p><em>“Doctors take care of sick people; healthy people are cared for by nature. Instead of getting sick and then becoming absorbed in a natural diet to get well, one should live in a natural environment so that sickness does not appear.”</em></p><p><em>“This morning I am washing citrus storage boxes by the river. As I stoop on a flat rock, my hands feel the chill of the autumn river. The red leaves of the sumacs along the river bank stand out against the clear blue autumn sky. I am struck with wonder by the unexpected splendor of the branches against the sky.”</em></p><p>Fukuoka raamatu remake <a href="http://www.chelseagreen.com/one-straw-revolutionary"><strong>“One-Straw Revolutionary” (autor Larry Korn)</strong></a> ilmub 2015 september. Kindlasti ka väga huvitav.</p><p>Igatahes lähen nüüd õunu korjama, et teha õunamahla. Kanad munesid täna kõik, kuus head muna. Kitsed hakkavad piima andma kevadel. Kartulid, porgandid, kapsad, sibulad, küüslaugud, nuikapsad, suvikõrvitsad, oad jms on keldris. Ja järgmiseks aastaks saime nippe Fukuokalt, kindlasti katsetame. Elu ja loodus on põnevad.</p><figure><img alt="" src="https://cdn-images-1.medium.com/max/640/1*qK05wSjpHgUbF1sDZJ6ZLA.jpeg" /></figure><img src="https://medium.com/_/stat?event=post.clientViewed&referrerSource=full_rss&postId=64c459052100" width="1" height="1" alt="">]]></content:encoded>
        </item>
        <item>
            <title><![CDATA[Lugesin Margus Otsa raamatut “Veeaeg”]]></title>
            <link>https://medium.com/@martkase/lugesin-margus-otsa-raamatut-veeaeg-f39cfabce306?source=rss-2a6b872a681a------2</link>
            <guid isPermaLink="false">https://medium.com/p/f39cfabce306</guid>
            <dc:creator><![CDATA[Mart Kase]]></dc:creator>
            <pubDate>Thu, 18 Jun 2015 13:18:48 GMT</pubDate>
            <atom:updated>2015-06-18T16:17:55.639Z</atom:updated>
            <content:encoded><![CDATA[<p><strong>Lugesin Margus Otsa raamatut “Veeaeg”</strong></p><p>“Ma kirjutasin raamatu, mis ma edasi tegema pean?” küsis mult Margus.</p><p>See hetk oli Tuuli ja Markko pulmas üsna hilisel õhtutunnil Raudsilla püstkojas laua taga möödunud augusti lõpus. Taamal tantsisid kaootiliselt inimesed. Olin juba üsna svipsis ja olin oma ülikonna jõudnud koduõllega kokku mäkerdada. Ja ma ei mäletagi, mis ma Margusele vastasin, vist umbes midagi, et saada igale poole kirjastustesse ja romaanivõistlusele jms, et midagi ikka saab.</p><p>Mul on väga hea meel, et 9 kuud hiljem ma just lõpetasin selle raamatu lugemise. Väljas sajab vihma, käisin tiigi purdel ka raamatut pildistamas. Ja panen kirja mõned mõtted sellest raamatust.</p><p>Kõigepealt mõned lõigud/laused kontekstist välja repituna, mis tegelased mõtlevad või ütlevad:</p><p>LK37 <em>“Ake tundis ennast selles keskkonnas justkui võõrkehana, justkui mõni asotsiaal. See keskkond soosis tema meelest kopitamist, enneaegset vananemist. Kui inimene tahab areneda, peat ta suutma lahti lasta ja peab looma keskkonna, mis soosib väljapoole, mitte sissepoole vaatamist. Eriti hirmutas Aket tualetipoti kõrval kõrguv raamatute virn. Seal võiks justkui terve elu veeta. Elu möödalaskmine poti peal istudes!”</em></p><p>LK97 <em>“Olukord ei olnud hea, kuid mitte lootusetu ning kuigi ta oli elus tahtmatult päris palju jamasid kokku keeranud, oli nende lahendamisest saadud väärtuslik kogemus temast kasvatanud eriti loova probleemidelahendaja.”</em></p><p>LK151 <em>“Naised on juhtidena üldse palju paremad, neil ei ole sellist noh…ego. Naised on jah suurepärased. Minu esimene elukaaslane oli muide ka mu ülemus. Õigemini õppejõud. Olgu muld talle kerge. Aga milline naine oli! Minust peksis laiskuse niiviisi välja, et ma siiamaani ärkan hommikul kell viis ja hakkan kohe kohvi tegema. Ja mitte hirmuga, vaid armuga.”</em></p><p>LK229 <em>“Oluline ei ole see, mida sa tunned, vaid mida sa teed. Sest ainult tegudest jääb jälg.”</em></p><p>LK251 <em>“Ralphil oli tunne, nagu mõne põneva muinasjutu lõppu jõudes, kus hea oli võitnud halva. Kuid see ei olnud muinasjutt, vaid päris elu ja päris elus ei ole õnnelikke lõppe, on vaid õnnelikuna tunduvad hetked igapäevategevuste ja kannatuste vahel. Seda taibates hakkas tal hingematvalt kurb.”</em></p><p>See raamat on Margus. Kes Margust ei tunne, siis ütleme nii, et alati edasi, alati juhtub kõikjal seiklusi, alati on võimalik, et on põnev. Alati on võimalik jääda positiivseks. Selles raamatus juhtub väga palju. Vast liigagi palju, aga kõige lihtsam oleks öelda, et see raamat on <strong>unenägu</strong>. Sest kui sa näed und, siis ka kogu aeg juhtub ja sa muudkui lähed edasi või tulevad uued tegelased või sündmused sinu juurde. <strong>Unenäos teed sa kiiresti otsuseid ning sa ei jää hingelistesse ja ruumilistesse detailidesse liiga kauaks kinni</strong>.</p><p>Ja ühel õhtul, kui üksi maal olles lugesin seda raamatut enne uinumist, siis nägin järgmist und ööl:</p><p><em>Ma olen rattamehaanik ning sean ratast korda oma jalkameeskonna liikmele profivõistlusteks. Aga ratta esimene ratas on ilmselgelt kaheksas ja mul puuduvad ka mutrid, et poltide otsa keerata, et sadul korralikult kinni oleks. Jätan sadula lihtsalt lahtiste poltide otsa ja siiralt usun, et küll peab ja siis hakkan ratast võistlejale kohale viima, aga politsei peab mind vales kohas teeületamise eest kinni ning kutsub autosse ja teeb trahvi 1300 eurot, aga ma hakkan norima, sest jutt trahviotsusel on vigases eesti keeles ja maitsetus sõnastuses ning politseiautos on kolm praktikanti ning paks ülemus ning me ajan täpse filosoofilise sõnastuse norimisega paksul ülemusel juhtme nii kokku, et mehel hakkab piinlik, et praktikandid kirjutada ei oska ja mees käseb praktikantidel trahvi tühistada ja siis läheb uni ära.</em></p><p>Igatahes kolmest liinist, mis raamatus on, on minu lemmik see poiste Jaagu, Rauno ja sõjaväeveebli liin,<strong> sest seal toimuvad kõige suuremad muutused tegelaste sees</strong>. Vähemalt see, kuhu see liin lõpuks välja jõuab. Arvutimängurist saab tegutseja. Rampväsinud sitahädast saab entusiastlik parveehitaja ja päästja.</p><p>Ma oleks tahtnud raamatu lõpus, et ikka tegelased saavad kokku ning kuidagi seletatakse ära selle veetõusu põhjus anonüümsel maal. Eks see on planeeritud järgmises või ülejärgmises osas.</p><p>Igatahes, kuna Eestis kirjutatakse järjest rohkem ning loetakse järjest vähem, siis on PR ka raamatuturundamises ja üldse lugejate ülesleidmisel metsikult tähtis. <strong>Suvi on seikluste aeg, suvel juhtub ootamatuid sündmusi ja inimesed, kellele meeldivad elu meeldejäävad hetked, siis nendele peaks “Veeaeg” olema väga paslik suvine lugemine. </strong>Kindlasti nooremale põlvkonnale paras lugeda, sest “Veeaeg” on kerge lugemine. Lihtne ja lõbus.</p><figure><img alt="" src="https://cdn-images-1.medium.com/max/1024/1*DoF_zz8SNhU8QoPbPFOJEw.jpeg" /><figcaption>Margus raamatutega esitlusel</figcaption></figure><p>Inimene vajab seiklusi, nii sisse- kui väljapoole. Ses suhtes on Margus Ots väga kõva mees, et kui vaja perega kodus olla, siis ta ei ütle seiklustele ei, vaid elab neid sissepoole. Ehk kirjutab raamatu. Aga eks Marguse pärisosa on kalastus- ja militaarretked, uued tutvused erinevates situatsioonides ja kõikvõimalikud muud seiklused. Kui need on inimese pärisosa, siis teeb ta neid asju ka 40-aastaselt, ka 50-aastaselt ja kirjutab neist veel mitu raamatut!</p><p>“Veeaeg” <a href="http://www.rahvaraamat.ee/p/veeaeg/667657/et?isbn=9789949276950">Rahva Raamatus</a>, “Veeaeg” <a href="http://www.apollo.ee/veeaeg-1.html">Apollos</a></p><img src="https://medium.com/_/stat?event=post.clientViewed&referrerSource=full_rss&postId=f39cfabce306" width="1" height="1" alt="">]]></content:encoded>
        </item>
        <item>
            <title><![CDATA[Tahan aega, kus on karaktereid ja lugusid]]></title>
            <link>https://medium.com/@martkase/tahan-aega-kus-on-karaktereid-ja-lugusid-b6e38e4abaa1?source=rss-2a6b872a681a------2</link>
            <guid isPermaLink="false">https://medium.com/p/b6e38e4abaa1</guid>
            <dc:creator><![CDATA[Mart Kase]]></dc:creator>
            <pubDate>Tue, 28 Apr 2015 20:02:15 GMT</pubDate>
            <atom:updated>2015-04-28T20:02:15.835Z</atom:updated>
            <content:encoded><![CDATA[<p>Mis jääb meelde meie ajast, ca aastast 2015 Eestis, kas sellest on midagi kirjutada? Ja kas lõhkumisest hoidumine on oskus?</p><p>Loen Pomerantsevit inglise keeles. Millised lood ajudele käivast Putini Venemaast. Parimad lood tiirlevad ümber ühe kindla karakteri. Kas näiteks absurdselt vangi mõistetud ravimifirma naisbossi või praeguse Vene ühiskonna looja Surkovi ümber. Kuidas naisboss ka vanglas on kleenuke boss ning kuidas Surkov hoiab enda ümber kirjanikke, kunstnikke, et nende flow’d rakendada PR-s ja poliitikas. Lugesin Pomerantsevit ja mõtlesin, et kas Eestis on kunagi olnud nii värvikas (sala)elu? Kas meil on olnud peidus ühiskonnas nõnda palju lugusid? Nõuka ajal kindlasti. See kõik meenutab veidi Mati Undi “Sügisballi”. Nagu ma aru saan, siis nõuka ajal tiirles haiges ühiskonnas ringi palju värvikaid karakterid.</p><p>Aga nähtavasti olid karakterid ja lood vaimukad, väga vaimukad ja väga meeldejäävad, ka Eesti taasiseseivsuse algusaastatel. Kui kiiresti tehti õiged otsused ning kõik libises mööda juuksekarva.</p><p>Ühiskondlike protsesside üldistusastmega lugusid on praeguaastal 2015 Eesti kohta väga raske kirja panna, sest mitte midagi ei toimu. Kõik kulgeb. Kõik kulgeb selles suunas, et igaüks elab järjest pühendunumalt isiklikku elu ja sealt pealt sünnivad isiklikud lood, parimal juhul kogukondlikud jutud ja algatused.</p><p>Igatahes, Venemaal ma loomulikult elada ei tahaks, aga imetlen, et kuidas on võimalik läbi PR-i ja televisiooni nõnda suurt rahvast valitseda. Igapäevaselt rakendatakse kindlaid käitumismustreid ja hoitakse miljoneid lihtsaid inimesi hirmul.</p><p>Ja kuidas mul on kahju, et kõik vana hävib või on jubahävitatud. Näiteks Moskva puumajad. See on jälle Eesti lugude trump. Vanad majad. Endised majad, päriselt ka. Need hoiavad lood elus. Ja vanade lugude elus hoidmine on selles ekletilises maailmas vähemalt sama tähtis kui uute kirjutamine.</p><p><em>“Buildings aren&#39;t so much about recollecting time as about the victory over time.”</em></p><img src="https://medium.com/_/stat?event=post.clientViewed&referrerSource=full_rss&postId=b6e38e4abaa1" width="1" height="1" alt="">]]></content:encoded>
        </item>
        <item>
            <title><![CDATA[RMK juht, metsaparõõgasus ja lingvistiline võsa]]></title>
            <link>https://medium.com/@martkase/rmk-juht-metsaparoogasus-ja-lingvistiline-vosa-a3b43bf1e298?source=rss-2a6b872a681a------2</link>
            <guid isPermaLink="false">https://medium.com/p/a3b43bf1e298</guid>
            <dc:creator><![CDATA[Mart Kase]]></dc:creator>
            <pubDate>Wed, 10 Dec 2014 08:44:37 GMT</pubDate>
            <atom:updated>2014-12-10T08:44:37.150Z</atom:updated>
            <content:encoded><![CDATA[<p><strong>RMK juht, metsaparõõgasus ja lingvistiline võsa</strong></p><p>Kui sõidad praegu Eestis autoga ringi, siis märkad, et langetatakse ja raiutakse kõvasti. Eks metsa peabki uuendama ja seisab ka see mul ees oma mõnel väikesel kinnistul.</p><p>Paar päeva tagasi andis <a href="http://arileht.delfi.ee/news/uudised/esimetsnik-kallase-eesmark-metsa-tuleb-veelgi-rohkem-rahaks-raiuda.d?id=70205809">RMK juht Aigar Kallas intervjuu</a>, kus suhtus loodusesse ja loodust isiklikult võtvatesse inimestesse üleolevalt.</p><p>Sellele intervjuule <a href="http://epl.delfi.ee/news/arvamus/ei-taha-eestisse-puupolde-ega-eestist-ara-minna?id=70310953">reageeris Eesti Looduse Fond</a> (kahjuks artikkel tasuline hetkel). <a href="https://www.facebook.com/Eestimaa.Looduse.Fond/posts/10152545922930885">Ja sotsiaalmeedias võttis teema tuld jagamistega.</a></p><p>Loomulikult peab suurt osa metsa uuendama, puhastama jne. Aga RMK juht ei saa olla nõnda ratsionaalne ning üleolev, sest ta esindab kogu metsasektorit. Kahjuks Kallase suhtumine kinnitab arusaama, et metsaärimehed on raharatsionaalsed parõõgad, kel suurelt ainult numbrid keelel ja meelel. Rohkem intelligentsust ja osksust suhelda.</p><p>Loomulikult soovitan igal metsamehel läbi lugeda raamatu “Lingvistiline mets”. See ei aita puiduhinda excelisse lüüa, kuid võib aidata valida tooni, millega räägid metsast. Võib aidata märgata ja tunnetada väärtusi, kui lihtsalt jalutad metsas.</p><p>Vähem parõõga-mentaliteeti metsaärisse ja arengukavadesse. Ja eelkõige vähem parõõga-mentaliteeti oma avalikesse mõtetesse.</p><p>Ja võsa peab jääma arutult kasvama suurele osale Eestimaa pinnale.</p><img src="https://medium.com/_/stat?event=post.clientViewed&referrerSource=full_rss&postId=a3b43bf1e298" width="1" height="1" alt="">]]></content:encoded>
        </item>
    </channel>
</rss>