Mis sinuga lahti on?

Ei midagi erilist. Seda seisundit nimetatakse inglise keeles writer’s blockiks ja mida kogenum on kirjutaja, seda tihedamini ja valusamalt see „tõrge” teda tabab. Elukutselised kirjanikud võivad suisa mitu kuud kestvate „ajupeatuste” käes vaevelda: ärkavad hommikul üles, üritavad tööd teha, aga ei midagi. Blokk on ees, arvutiekraan või paberileht ei insipreeri. Õudne.

Aga sul on vaja homme artikkel või memo valmis saada. Kirjand õpetajale üle anda. Poole tunni pärast elumuutev e-kiri saata. Sul pole aega kolm kuud oodata, vastaselt juhul jääd kursust kordama või lastakse töölt lahti.

Mida sa teed?

Õnneks on kirjutaja blokist võimalik välja tulla. Tuleb teada paari kasulikku tehnikat ning olla kursis tehniliste lahendustega, mis mõtted pähe ning loomingulised mahlad tagasi kerre toovad. Luba neid endale tutvustada.

Esimene nipp, mis kirjutaja blokist vabanemisel edukalt töötab, on nii iseenesest mõistetav, et on isegi piinlik seda mingi tohutu „imenipina” esitleda. Paraku kipuvad just kõige triviaalsemad asjad ära ununema. Eriti muidugi siis, kui sul neid vaja läheb.

Liikumine

Täpselt nii. Mine jaluta, kasvõi pool tundi. Tee trenni, jookse, tõsta hantleid, lõhu puid, korista tagahoovi, liiguta end. Lause „terves kehas terve vaim” on küll ajaloo ülekasutatuim klišee, aga selles peitub rohkem tõtt, kui keegi arvata oskab.

Ei usu, et liikumine aitab? Proovi järele.

Järgmine kord, kui kirjatöö sujuda ei taha, tee midagi füüsilist. Ma olen kuulnud inimestest, kes kirjutaja bloki saabudes tantsima hakkavad. Panevad Spotify’s (või ükskõik millises teises äpis, minu hetke soosik on SomaFM) muusika käima ja hüppavad üles-alla, kuni veri tagasi ajju liigub ja kurdude vahel ideed elama ärgitab.

Aga kui see ei aita? Noh, siis aitab

feng shui

Ehk mitme tuhande aasta vanune Hiina ruumikorralduse meetod, mille eesmärk on saavutada inimese harmoonia ümbritseva keskkonnaga. Ma ei tea feng shuist midagi, kui ehk see välja arvata, et kirjutaja blokki ravib see suurepäraselt.

Vaheta kirjutamise kohta. Kui oled harjunud töötama ruumi ühes nurgas, koli teise. Vaheta ruumi, kui õnnestub. Veel parem: vaheta hoonet. Mine kirjuta kohvikus. Kohvikust inspireerivamat kohta pole olemas.

Aga mida teha siis, kui lähim kohvik poole tunni kaugusel asub ja sul ei ole aega? Sellisel juhul tõmba alla äpp, mis kohvikuhelid lihtsa tehnoloogia abil sinuni toob. Kui Muhamed ei tule kohviku juurde, läheb kohvik Muhamedi juurde.

Coffitivity on lahe keskkond, kust saad kohe mõnusa kohvikuheli käima panna. Ma kasutan seda pea iga päev, praegugi undab mingi Pariisi kohvik kõrvaklappides. Mind see insipeerib, võib-olla sindki. Neid äppe on veel, näiteks CoffeeAM.

Aga kui feng shui kah ei aita? Siis tuleb järgmise nõksu juurde siirduda ja sellest kirjutan juba õige varsti (kui kirjutaja blokk peale ei tule, muhhahaa).

Ma saan sulle tõenäoliselt kasuks olla. Ja see on hea uudis. Aga mul on ka üks halb uudis:

Sinu fantastilised tooted ja teenused ei koti mitte kedagi.

Ainus asi, mis inimest kotib, on tema ise. Kohe sel määral, et oma lõust üle terve veebilehe venitada.

Nõme? Absoluutselt.

Aga selline see inimene kord juba on. Ja kui sa tahad talle midagi müüa, pead talle kasulik olema — teda harima ja informeerima. Mitte igal võimalusel „mina Mina MINA!” karjuma.

Eestis juhtub kummalisi asju

Kui ma 1990ndate alul Raadio 2s aastahiti saadet juhtisin, loosisime kõigi hääletajate vahel välja peaauhinna, milleks oli enamasti niinimetatud muusikakeskus. Ehk CD-mängijast, võimendajast ning kahest kõlarist koosnev asjandus, millega sai muusikat kuulata. Olid vast ajad, mis?

Kord pani peaauhinna välja firma nimega JVC. Raadiosaade algas, mina upitasin end mikrofoni taha ja teatasin: „Saatelõpus loosime välja džei-vii-sii muusikakeskuse.”

„Mihkel, sulle on telefon,” sisenes peatoimetaja viis minutit hiljem stuudiosse.

„Ma kuulen,” võtsin toru.

„Tere, mina olen JVC esindaja Eestis,” lausus viisakas meeshääl. „Kas saaksite palun meie kaubamärki natuke teistmoodi hääldada?”

„Hmm,” olin segaduses. „Mismoodi?”

„Džii-vii-sii,” teatas JVC esindaja.

„Aga seda hääldatakse džei-vii-sii. Umbes nagu Peugeot hääldatakse…”

„Jaa, ma tean,” ei lasknud JVC esindaja mul lauset lõpetada. „Teil on põhimõtteliselt õigus. Aga kui te džei-vii-sii ütlete, siis ei saa ükski eestlane aru, millest te räägite.”

Tal oli õigus.

On terve hulk asju, mille sisu või tähendust Eestis ülejäänud maailmast teistmoodi mõistetakse. Ja üks neist on sisuturundus.

Mis pagana sisuturundus?

Eestis levinud arusaama kohaselt tähendab sisuturundus seda, kui sa röögatu raha eest Delfi või Äripäeva veebis pinda ostad ja nemad sellel siis sinu ettevõttega seotud aritkleid avaldavad. Panevad „sisuturunduse” märke juurde ja saadavad arve.

Kes neid artikleid loeb? Mitte keegi. Miks?

Esiteks on need reeglina halvasti kirjutatud. Kes viitsib lugeda kehvalt jutustatud lugu? Sellist, mis isegi kodulooma haigutama ajab.

Teiseks võetakse sinu käest raha teenuse eest, mida sul vaja pole. Kui sa näiteks Suure-Jaanis kaupluse avad, siis kelleni sa vastava sõnumi viia tahad? Suure-Jaani ja selle lähiümbruse inimesteni, eks? Muhu või Võru või minu poolest Tallinna elanikega pole sul Suure-Jaanis miskit peale hakata, on ju nii?

Suured meediamajad näitavad sinu „sisuturundust” aga valdavalt neile, keda su toode või teenus ei puuduta. Ehk kõigile. Avad poe Raplas, nemad reklaamivad seda aga ka Hiiumaal. Müüd kalastustarbeid, nemad näitavad su tooteid ka kudumishuvilistele.

Reklaamigu. Näidaku.

Aga nad tahavad selle eest raha saada.

Palju rohkem raha, kui sa tegelikult kulutama peaksid. Ja see toob mu sisuturunduse tegeliku mõtte juurde.

Iga moodne ettevõte on meediamaja

Milleks maksta ajalehe pinna eest, kui sa saad tänapäeval ise ajaleht olla? Või telekanal. Või raadiojaam. Sotsiaalmeedia ja veeb on muutnud selle võimalikuks. Ja odavaks.

Olgu, sul pole võib-olla nii palju publikut kui Postimehel või Kanal 2-l. Aga iga ettevõtjat ei huvita audiotooriumi maht. Teda huvitab kvaliteet. Ehk potentsiaalse kliendini jõudmine. Kui sa Sillamäel kohviku avad, siis miks sa seda Emmaste inimesele pead reklaamima?

Ei peagi.

Investeeri sisuturundusse, hoia roppu moodi raha kokku ja suuna vabad vahendid oma toote või teenuse arendusse. Iga moodne ettevõte on meediamaja. Tootku nad energiajooke või

platsmassklotse.

Mida teevad Lego ja Red Bull?

Mõlemad on sisuliselt meediafirmad. Nad toodavad haaravat sisu, mille juurde tuhanded kliendid ise vabatahtlikult jooksevad. Ja mis sa arvad, kelle käest nad seejärel oma plastmassklotsid ja energiajoogid ostavad?

Sinu tootmismahud ja eelarve võivad olla väiksemad. Aga see on ka ainus, mille poolest su ettevõte Legost erineb. Ka sina lood väärtust. Ka sina tahad seda oma kogukonnani viia. Ka sina tahad majandada nii, et sellest kasu sünniks. Ja sinagi pead olema nagu põnev ajakiri või äge telekanal. Sõltumata sellest, kas müüd maasoojuspumpasid, saiakesi või päikesereise.

Moodne ettevõte mõtleb ja käitub nagu meediafirma — see ongi sisuturundus.

Hästi planeeritud ja teostatud sisuturundus kehtestab sinu brändi oma ala autoriteedina. Sa muutud kliendile parimaks sõbraks ja pereliikmeks, kelle juurde tullakse alati nõu küsima. Ja ostma.

Hea sisu toob kliendi su juurde tagasi. Sinu ja kliendi suhe ei lõpe tehinguga, vaid algab sellega. Korralik sisu hoiab klienti su lähedal ka peale esimest müüki. Esimene ei jää hea sisu puhul teiseta.

Kuidas see kõik käib?

Võta minuga ühendust ja ma räägin. See ei maksa sulle midagi, äärmisel juhul tunnikese su elust. Ent kui läheb nii, nagu ma arvan, võib see tunnike olla parim investeering, mille sa sel aastal teed.

Kuidas on? Ajame juttu?

Aga milles küsimus, lepime aja kokku ja räägime!

Kallis härra juhataja, armsad kolleegid, lugupeetud minister, head külalised!

Täna on on räägitud, kuidas, mida ja kui palju on Eesti hariduses vaja rahastada. On räägitud väga laiapõhjaliselt ja argumenteeritult. On räägitud täpselt ja on räägitud detailselt.

Lubage mul sellest mustrist — kuigi igati vajalikust mustrist — hetkeks eemalduda ning püüda ehk isegi laialivalguvalt ning kujundlikultki rääkida sellest, MIKS on vaja haridust rahastada. Miks on vaja lisaks hariduse rahastamisest rääkimisele haridust ka tegelikult rahastada.

Sest niipalju, kui minu napp parlamendikogemus ennustada lubab, juhtub lähemate nädalate ja kuude jooksul umbes midagi järgmist:
me nõusutume siin saalis ja riigikogu komisjoniruumides üksteisega jäägitult, me vannume vankumatut truudust hariduse rahastamise radikaalse reformimise plaanile, me tunneme end tänase sisuka arutelu järel hetkeks millegi suurema ja tähtsamana kui see kummitempel, milleks meid üldiselt peetakse.

Ent ühel hetkel saabub rahandusministeeriumi ametnik ja teatab: see kõik, millest te 2016. aasta 7ndal aprillil riigikogu suures saalis kõnelesite, on õige ja tore. Kuid raha ei ole. Ja raha ei tule.

Ning meie — vähemalt osa meist — laiutame jõuetult käsi ning halame üksteise õlgadel riigikogu kohvikus või suitsuruumis, kuidas rahandusministeeriumis ei saada ABSOLUUTSELT mitte millestki aru.
Võibolla ei saadagi. Aga võibolla räägime me nendega lihtsalt vales keeles.

Sest vaadake, armsad sõbrad, see retoorika, mida me täna siin saalis haridusest rääkides kasutame, on pehmode retoorika. Ta on salongisotsialistide ja tugitooliliberaalide, taskukonservatiivide ja tagavaratraditsionalistide retoorika. See retoorika on igav. Ta on out, kui inglisekeeleset sõna kasutada.

Proovigem siis retoorikat, mis tänases karmis maailmas usutavamalt kõlab. Rääkigem jõulistes kategooriates. Rääkigem surmast ja ellujäämisest. Rääkigem kaitsekulutustustest, millest mõeldes meie kõigi silmad reeglina ju unisoonis kalkvele löövad.

See on tegelikult lihtne. Sest haridusele tehtavad kulutused ei ole midagi vähemat kui kaitsekulutused.

Me ei vaja kaitset mitte venelaste või homode, süürlaste või feministide eest. Me vajame kaitset iseenda harimatuse ja rumaluse eest. See on meie suurim vaenlane. See on meie ainus tegelik julgeolekuoht. See on meie peamine takistus teel inimväärse eluni, mis kõikidesse siinsetesse majapidamistesse jõuaks.

Eesti suurim vaenlane on harimatu eestlane. Haritud eestlane on seevastu ainus põhjus, miks rahvas seda riiki oma maksude ja parema äranägemise järgi tehtava tööga püsti üritab hoida.

Haritud inimene suudab mõelda kriitiliselt. Haritud inimene esitab ja — mis veelgi olulisem — oskab esitada küsimusi. Haritud inimene mitte ainult ei oska lugeda, vaid ka loeb. Ja ta ei loe ainult objektiiv.ee-d ja Rossiskaja Gazetat, vaid ka Eesti Päevalehte ja New York Timesi. Või vastupidi.

Haritud inimene ei allu välisriigi propagandarünnakutele sellise aplusega, nagu väga paljud meist täna alluvad. Haritud inimene ei lase endasse viha, mida meisse täna meeleheitlikult istutada püütakse. Haritud inimene ei koolikiusa, nii nagu jahmatavalt paljud meist nõrgemaid ja teistsuguseid täna kiusavad.

Koolikiusamisest rääkides — see on suurem probleem, kui me arvame, et ta on. Ja ta on suurem metafoor, kui me arvame, et ta on.

Paari nädala eest ilmusid Eesti ajakirjanduses fotod noormehest, kes on kohtu all peaminister Taavi Rõivasele tapmisähvarduse tegemise eest. Need fotod olid jahmatavad. Neilt fotodelt ei vaadanud vastu enesekindel oss, kellesarnased praegu Odini sõdalaste nime all välistudengitele lõuksi andmise operatsioone kavandavad.

Fotod peaministrit tapmisega ähvardanud mehest ei olnud breiviklikult hirmuäratavad või charlesmansonlikult verd tarretama panevad. Need fotod olid jahmatavad hoopis teisel põhjusel — neis väljendus midagi olemuslikult traagilist, midagi fundamentaalselt kurba.

Need rabavalt nukrad fotod kujutasid noormeest, keda tõenäoliselt vanemad ja tugevamad koolikaaslased omal ajal poiste WCs keset tolle urineerimist talle põlvega tagumikku müksasid ning oma mehelikkuse kinnituseks midagi labast juurde hõikasid.

Neilt fotodelt põrnitses meid kõige stiilipuhtam stereotüüp mehest, keda koolis kiusati. Neilt fotodelt vaatas justkui peegelpildina vastu rõõmutu kogupilt rahvast, keda riik on viimased paarkümmend aastat koolikiusanud.

Nüüd hõikab see koolikiusatu riigile tagasi. Ta lubab lüüa mättasse viimse kui pagulase, kelle riik tema tagahoovi laseb. Ta lubab kastreerida igaühe, kelle puhul ta homoseksuaalsust kahtlustab. Ta lubab võlla tõmmata kõik kaabakad ja pätid, kes rahva raha mõõdutundetult oma sügavatesse taskutesse on kühveldanud. Ta lubab hirmsat lõppu kõigile, kes tema ebaõiglases õnne puudumises süüdi on. Ja ta lubab appi kutsuda Vladimir Putini, kui olukord seda nõudma peaks.

Ja mida teeb riik, millelt me haritud, informeeritud ja tarka tegutsemist eeldame? Ta kuulutab tolle koolikiusatu kriminaalkurjategijaks. Ta sildistab ta natsirahvaks. Ta tunneb tema pärast häbi. Ta käitub täpselt sama harimatult ja rumalalt, nagu see, kelle üle ta kohut mõistab.

Ning loomulikult ei lahenda see tegelikku probleemi. Selle lahendab — või vähemalt aitab lahendada — mõistmine, et see, mida me siin täna tegime, polnud järjekordne täiesti mõttetu ja mitte kedagi huvitav igasuguse tähtsuseta riikliku küsimuse arutelu, vaid et see oli väga VÄGA tähtis asi. Võibolla ainuke järelejäänud tähtis asi üldse.

Aitäh.

Menetletav eelnõu on tähelepanuväärne. Tähelepanuväärne peamiselt seetõttu, et ta võtab inimestelt õigusi ära. Õigusi, mis on neile värskelt seadusega antud. Meenutame, et kooseluseadus, mida nüüd tühistada tahetakse, kehtib alates selle aasta 1. jaanuarist. Selle seadusega on — nagu öeldud — paljudele Eesti inimestele teatud õigused ja õigustatud ootused loodud. Nüüd tahetakse seda kõike ära võtta.

Väga kena. Aga miks peatuda siin? Miks jääda sellel väidetavalt rahva enamuse poolt heakskiidetud teel poolikute lahenduste juurde? Kui juba, siis juba!

Mul on kolleegidele väike nimekiri regulatsioonidest ja õigustest, mis on Eesti inimestele antud vaid lömitavast soovist liberaalsele läänele meeldida. Äkki oleks need tagurlikud regulatsioonid mõistlik kooseluseaduse tühistamise tuules üle vaadata? Ehk on tõepoolest aeg naasta 1920ndatesse aastatesse, nagu siin saalis täna juba vihjati? Ja miks peatuda 1920ndates, kui tegelikult saab minna veelgi kaugemale tagasi?

Mida siis üle vaadata? Aga palun!

Naiste valimisõigus kaotada! Keelustada abordid! Surmanuhtlus taastada — kas mäletate, kui vastu oli selle kaotamisele rahvas?

Eestis kohatult populaarseks muutunud selgeltnägijad ehk nõiad kriminaliseerida ning näha neile ette maksimaalne karistus põletamise näol!
Rockmuusika keelustada: tegemist on muusikaga, mille on leiutanud — ütleme otse välja — pagulased! Keelustada saksofoni mängimine — kes ei mäletaks kuulsat ütlust: täna mängid saksofoni, homme reedad kodumaa?

Sarnaste stalinistlike algatuste nimekiri on lõputu, hakakem aga otsast minema, head kolleegid! 21.sajand on kahlusteta ülehinnatud. Soovin riigikogu liikmetele jõudu Eesti vanaks loomisel.

Kõne Riigikogu istungil 8.12.2015

Austatud juhataja, kallid kolleegid!

Täna esimest korda loetav erakooli seaduse muutmise seaduseelnõu ja selle üle lahvatanud arvamusteavaldus näib riiki ja rahvast emotsionaalselt raputavat enamgi kui kooseluseaduse rakendusaktid. Jutsnimelt näib, sest tegelikult puudutab too seaduseelnõu — nagu ka kooseluseadus — otseselt vaid üsna piiratud hulka inimesi.

Ent kired on taevas ja kogu poliitiline spekter pea peal — parempoolsed poliitikud esinevad meeldivalt vasakpoolsete seisukohtadega ning vasaktsentristlikult tiivalt kostab üllatavalt parempoolset juttu. Üksikute huvigruppide retoorikast rääkimata, mis väärib täiesti iseseisvat tekstianalüüsi.

Mõni ime siis, et inimestel on üha keerulisem aru saada, millest õieti jutt käib. Mõni ime siis, et lühikese aja jooksul on läinud lendu terve hulk pooltõdesid, veerandtõdesid ja suur hulk sajaprotsendilisi valesid.

Räägitakse, et riik tahab erahariduse rahastamise lõpetada. Räägitakse sedagi, et riik tahab erakoolid kinni panna. Räägitakse, et riik ei taha ega oska eraharidust hinnata. See ei vasta tõele. Riik peab eraharidust väga oluliseks. Riik rahastab erakoole edasi.

Lubage paari sõnaga puudutada käesolevasse seaduseelnõusse näiliselt mittepuutuvat teemat. Ja ma selgitan kohe, miks ma seda teen. See teema on õpetajate palk.

Sotsiaaldemokraadid on oma hariduspoliitilise prioriteedina sõnastanud õpetajate palga tõusu tasemeni, mis ka tegelikkuses õpetaja tööd väärtustaks. Õpetaja on nimelt Eesti tuleviku võti. Nii see õpetaja, kes töötab munitsipaalkoolis kui ka see, kes teeb oma tööd mõne teise omandivormiga õppeasutuses.

Õpetaja on garantii, et selles väikeses riigis paarikümne aasta pärast veel keegi üldse elada tahab. Ja kui väga pragmaatiliselt kõlada tahta, siis tuleb õpetajate palka tõsta selleks, et kõigil ülejäänutel oleks tulevikus mingigi väljavaade üldse palka saada. Ja nii on sotsiaaldemokraadid oma koalitsioonipartneritega kokku leppinud, et aastaks 2019. tõuseb õpetaja palk 120 %-ni Eesti keskmisest. Kui me seda ei tee, võime me oma riigi kokku pakkida.

Miks ma sellest räägin? Mil määral ja kas üldse on menetletav seaduseelnõu õpetajate palkadega seotud? On seotud muidugi, kuigi mugavam ja poliitiliselt turvalisem on seda seost mitte tähele panna.

Kallid sõbrad, te kõik olete järgmise aasta eelarvet näinud ja teate, kui pingeline see on. Aga kas te teate, kui lubamatult pingeline on Haridus- ja Teadusministeeriumi eelarve? Mina tean ja võin teile kinniatada, et see on kriminaalselt pingeline. Põhiseadusevastaselt pingeline. Ja paljuski seetõttu peab riik täna tegema valikuid. Väga raskeid valikuid.

Eesti lapsed saavad väga head haridust. Meie kvaliteetse hariduse aluseks on ühtluskooli põhimõte. Eestis on haridus kõigile võrdselt kättesaadav. Ta on võrdselt mõõdetav eksamitel ning põhiharidus on kõigile tasuta. Olukorda, kus Eesti koolides on iga kolmas niinimetatud top performer ehk silmapaistvate õpitulemustega laps kehva sotsiaalse taustaga, tuleb pidada erakordseks saavutuseks. Seda olukorda tuleb hoida.

Sotsiaaldemokraadid ei pea mõistlikuks, et riik tegeleb kahe paralleelse koolivõrgu loomisega, kusjuures ühel võrgul on seaduslik kohustus pakkuda avalikku teenust ja tagada igale lapsele koolikoht, teisel see kohustus aga puudub. Me oleme seisukohal, et praegune erakoolide rahastamise mudel (ehk siis riik+KOV+õppemaks) ei ole õiglane. See tekitab meie hinnangul hariduslikku kihistumist.

Küll aga usuvad sotsiaaldemokraadid haridusliku mitmekesisuse vajadust. Me oleme menetletava seaduseelnõu üle toimunud debattides korduvalt rõhutanud vajadust eraldi tähelepanu osutada neile koolidele, mis pakuvad lastele ja nende vanematele sisulist alternatiivi, näiteks Waldorf koolid.

Me tervitame HTMi plaani tegelikku hariduslikku alternatiivi pakkuvate koolide jaoks täiendava rahastu loomiseks. Samuti tunneme me heameelt selle üle, et nn HEV2 õpet ehk väga tõsiste hariduslike erivajadustega lastega tegelevad erakoolid on ka edaspidi riigi täiendava ning tingimusteta abi subjektideks.

2010.a riigikogus heakskiidetud ning 2011. aastast jõustunud otsus, millega kohalike omavalitsusete võimalus vabatahtlikult erakoolide tegevuskulusid finantseerida kohustuslikuks muudeti, oli halb poliitiline otsus. Täna on meie ees valik, kas halva poliitilise otsusega edasi elada või midagi ette võtta.

Sotsiaaldemokraadid usuvad, et vigu saab ja tuleb parandada ning me toetame menetletava seaduseelnõu vastuvõtmist. Samas peame ülioluliseks veelkord üle rõhutada, et erakoolide koht Eesti haridusmaastikul on ka edaspidi asendamatu. Riigi makstav haridustoetus erakoolidele ei kao mitte kuhugi. Kohalikel omavalitsustel on ka edaspdi võimalik erakoolide tegevustoetust finantseerida.

Aitäh!

Lugupeetud juhataja, armsad kolleegid!

Täna menetletavad kooseluseaduse rakendusaktid on ühest küljest selgelt tehniline eelnõu. Kooseluseadus hakkab järgmise aasta algusest kehtima ning selle rakendamiseks on vaja 85 seadust kooseluseadusega kooskõlla viia. Ei midagi enamat, ei midagi keerulisemat, ei midagi põhimõttelisemat.

Poliitiliselt oleks loomulikult turvaline selle tõdemusega ka piirduda. Rääkida pikalt, kuidas olgu see kooseluseadus selline nagu ta on, kindlasti mitte täiuslik, kindlasti ühiskonnas palju pingeid külvanud, aga noh, on nagu on, nüüd on meie ees tehniline eelnõu ja ainult tehnilisena tuleb seda ka käsitleda.

Sotsiaaldemokraatide jaoks on täna siin peetav debatt aga fundamentaalse tähtsusega. Me ei kavatsegi silmi maha lüüa ja võimaliku poliitilise punkti sissevõtu hirmus käesoleva eelnõu tehnilisuse taha varjuda.

Vastupidi. Me usume, et möödunud aastal vastuvõetud kooseluseadus on ei midagi vähemat kui epohhiloov. Ta on suur ja julge samm avatud ja kõikidest oma kodanikest võrdselt lugupidava Eesti suunas. Sellise Eesti suunas, milles sotsiaaldemokraadid — ja me usume, et valdav enamus Eesti inimesi — elada tahavad.

Ja seetõttu peavad sotsiaaldemokraadid vältimatuks, et riigikogu kooseluseaduse rakendusaktid vastu võtaks. Me peame elementaarseks, et siin saalis vastuvõetud seaduste järgi on Eesti inimestel võimalik elada. Sest mis kasu on riigikogust või tema poolt vastuvõetud seadustest, kui need hakkavad küll kehtima, kuid mille igapäevane rakendamine on võimatu.

Koosleuseaduse rakendusakte mitte vastu võttes käituksime me kui kinnisvaraarendaja, kes on kliendile maja valmis ehitanud, kuid keeldub võtmeid üle andmast, sest ettevõtte juhatuse koosseisus on toimunud muudatused ning uuel juhatusel on nimetatud majaga uued plaanid — ta on otsustanud selle maha lammutada, mis sest, et sinna sissekolima pidanud pere on mööbliga juba uue kodu ukse taha jõunud.

Peredest rääkides — mitmed häälekad kooseluseaduse vastased üritavad monopoliseerida õigust pere defineerida. Nad teavad väga täpselt, mis on pere ja mis ei ole. Nad raiuvad kaljukindlalt, et pere tohivad moodustada ainult mees ja naine. Et minu head sõbrad Karola ja Anni ei ole pere, mis sest, et nad ise usuvad, et on. Mis sest, et nad on teineteisega õnnelikud.

Kooseluseaduse ümber toimuv arutelu ongi tegelikult debatt õnnest. Ja õnne puudumisest. See on diskussioon õnnelik ja õnnetu olemisest. Kooseluseadust möödunud aastal vastu võttes andis riigikogu paljudele inimestele võimaluse õnnelik olla. Ma olen neid inimesi näinud, nendega rääkinud. Neil on seda seadust tõepoolest vaja. See seadus aitab neil tõepoolest õnnelik olla.

Meile on väidetud, et samasooliste partnerite õnn teeb erisoolised partnerid õnnetuks. On kinnitatud, et homoseksuaalsete inimeste partnerlust seadustades hävitas riigikogu heteroseksuaalste inimeste partnerluse šansid õnneks.

Üks kooseluseaduse oponentide eestkõnelejaid rääkis mulle oma sõbrast, kes kooseluseaduse vastuvõtmise päeval oma abielutunnistuse puruks rebis. Ta ei teinud seda rumalusest, kuigi nii oleks kahtlemata lihtne arvata. Ta tegi seda, sest on õnnetu inimene. Miks ta õnnetu on, ei oska inimest tundamata keegi arvata. Kuid õnnelik inimene ei rebi asju puruks, ei räuskle anonüümses kommentaariumis ega sõima teisi sotsiaalmeedias. Seda teeb õnnetu inimene.

Perekonda, mille liikmed on õnnetud, ei muuda õnnelikuks see, kui teisel perekonnal õnnelik ei lasta olla. Vastupidi. Ma arvan, et ühe inimese õnn aitab õnnelikum olla ka teisel. Nagu 101 inimese õnn aitab õnnelik olla tuhandetel.

Armsad kolleegid! Ma kutsun teid üles õnnelik olema. Aitäh!

Ma tahan relva osta. Üks AK-47 võiks iga Eesti mehe riidekapis ikka rippuda. Aga võibolla ostan Glocki — sõber ütles, et teeb sigahead pauku. Keeruline valik. Automaat tundub ägedam, püstol ilmselt taskukohasem.

Täna ei ole mul informeeritud valiku tegemine aga võimalik, sest relvade reklaame ei tohi telekas näidata. Ja nagu sellest vähe oleks, on riik relva soetamise arusaamatult keeruliseks muutnud — mul peab olema luba ning tuki ostmiseks pean ma mingisse eripoodi minema.

Relvatöösturid on aastaid rääkinud, et nende toodangule Eestis seatud piirid on räiges vastuolus ettevõtlusvabadusega. Tänased regulatsioonid on kehtestatud kiirustades ning relvakaubanduse esindajaid kaasamata. Selle kriitikaga saab ainult nõustuda. On aeg relvad vabalt kättesaadavaks muuta. Nad tuleb panna müüki bensiinijaamades ja Selveri kassade vahetus läheduses. Relvadele seatud reklaamipiirangud tuleb läbipaistva konkurentsi huvides tühistada ning kaaluda võiks ka teatud maksusoodustusi. Selleks on terve hulk objektiivseid põhjusi.

Esiteks on relvad oluline osa eestlase identiteedist. Läbi ajaloo on meie vaarisad end erinevate relvadega kaitsnud, küll malakate, küll puutoigaste, küll pihku mahtuvate kividega. Ja mille muu kui relvadega siis Vabadussõda peeti, kullerkuppude ja hea sõnaga või?

Teiseks puuduvad usutavad tõendid relvade müügi- ja reklaamipiirangute mõjust sooritatavate mõrvade arvule. Käskude ja keeldudega roimasid ei vähenda. Hoopis ennetustööd peab tegema. Tuleb noori mõõdukusele manitseda ja neile selgitada, et revolvrist on mõistlik ikka korraga ühte inimest sihtida ning sedagi soovitavalt nädalavahetustel või tähtsatel pidupäevadel.

On tagumine aeg relvade kampaanialik demoniseerimine lõpetada. Loomulikult on kõigega võimalik äärmustesse minna ja Kalašnikoviga trollipeatusetäis rahvast maha niita. Aga üksikute ekstreemsuste ettekäändel ei saa korralikke relvakasutajaid karistada. Mis on halba selles, kui ma ämma juubelil paar valangut päikeseloojangu suunas põrutan või vabariigi aastapäeval granaadi õhin? Enamik relvasõpru suhtuvad oma leludesse vastutustundlikult ja paari üksiku maniaki tegevuse pinnalt tehtud üldistused on relvatootjatele solvavad.

Ja mõelge, kui palju uusi vahvaid telejaamu tekiks, kui relvade reklaam oleks lubatud. Kujutage ette, kui palju tugevamat ning intellektuaalset paeluvamat programmi saaksid juba olemasolevad oma vaatajatele pakkuda. Seda enam, et Beretta toru lakkuv mimm uudistesaate vahel pole pelgalt esteetiliselt kaunis vaatepilt, vaid ka üldist sotsiaalset frustratsiooni maandav visuaalne rahusti.

Kui me tahame olla ettevõtjasõbralik ning isikuvabadusi hindav ühiskond, peame me selleks viivitamatult vältimatuid samme astuma. Relvakaubanduse otsustav liberaliseerimine on sel raskel teel alles esimene käik.

Teadmiseks lugejatele, kes seda postitust hiljem lugema satuvad: oktoobris 2015 käis Eestis tuline debatt plaanitavate alkoholi müügi- ja reklaamipiirangute asjus.

Lugupeetud juhataja, armsad kolleegid!

Tänase koosviibimise mõte — vähemalt nii palju, kui mina aru saan — on teha esimene ja nii mõneski mõttes hiljaks jäänud katse leida erakondadeülene konsensus küsimuses, kuidas tegeleda Euroopat tabanud pagulaste probleemiga.

Terve suve oleme me üksteist ühelt poolt tolerastideks ja rahvuse reetjateks ning teiselt poolt natsideks ja FSB agentideks sõimanud. See sõim on olnud ilmselt vajalik. Vajalik selleks, et aur välja lasta. Loodetavasti on see tänaseks toimunud ja me suudame poliitiliste pabulate noppimise vahel hetkeks ka probleemidele otsa vaadata. Sest probleemid pole kuhugi kadunud. Vastupidi — nad lähevad iga päevaga üha tõsisemaks.

Praktiseeriva stoitsistina olen ma veendunud, et asjad ei ole mitte head ega halvad, vaid et asjad on. Nad on sõltumata sellest, millise hinnangu me neile anname. Tuhanded ja tuhanded inimesed põgenevad sõjakoleduste eest Euroopasse ja meie negatiivne — või positiivne — meelestatus sellesse ei muuda toda põgenemist olematuks. Nagu ei muuda meie võimalik meelestatus olematuks meie vältimatut vajadust nende inimestega tegeleda.

Seetõttu teen ma ettepaneku kuulutada välja relvarahu. Relvarahu siinsamas saalis ja seda saali teatava mentaalse sõjalise tandrina ümbritsevates koridorides.

Ma teen ettepaneku lõpetada niigi hirmunud eesti inimeste edasine hirmutamine, sest sellest ei ole kasu. Meil ei ole mingitki kasu siia saabuvate inimeste juba ette kurjategijateks ning eesti keele ja kultuuri hävitajateks tegemisest.

Ja samal ajal teen ma ettepaneku lõpetada õõnes jutt, kuidas Eesti valitsus on vapralt võidelnud kvootide vastu ja kuidas ainult 500 inimest kahe aasta jooksul on tohutu töövõit. Sest ka sellisest retoorikast ei ole mitte vähimatki kasu. Kasu on sellest, kui me keskendume vastuste otsimisele. Sest küsimusi on jube palju.

Kuidas õpetada siia saabuvatele inimestele eesti keelt?

Kuidas muuta siia saabuvad inimesed osaks meie kultuurist, nende endi kultuurilist identiteeti ruineerimata?

Kuidas rakendada nad tööle nii, et siia saabunud programmeerija saaks ka Eestis programmeerida ning arst inimesi ravida?

Kuidas tagada siia saabunud lastele korralik haridus?

Kuidas teha nii, et need lapsed oleksid meie koolides oodatud ja lugupeetud klassiõed ning –vennad?

Kuidas aidata tohutuid üleelamisi kogenud inimesi tagasi normaalse elurütmi juurde?

Kuidas teha seda olukorras, kus nad on pidanud jätma maha oma kodu?

Kuidas kasutada selleks meie endi ajaloolisest kogemusest tulenevat empaatiavõimet?

Neil teemadel on praegu vaja üksteisega rahulikult rääkida. Ja ma tean, et see on võimalik.

Jaak Madisoni kolleegina nii kultuuri- kui ka Euroopa Liidu Asjade komisjonis võin ma kinnitada, et ta on tähelepanuväärselt intelligentne ja imetlusväärse eneseirooniavõimega inimene. Ma võin kinnitada, et temaga on võimalik omavahel rääkida, südamerabandust saamata. On võimalik rääkida nii naistest kui spordist, nii viineripirukatest kui maksudest.

Jaak, ma loodan, et meil on Sinuga võimalik edaspidi sama rahulikult rääkida ka pagulastest. Sest ainult sellest on praegu kasu, nii Sinu kui minu kui ka kõigi teiste siin saalis istuvate poliitikute valijatele. Eestist ja Euroopast rääkimata.

Aitäh!

Otsid tööd? Sellist, mida tehes tuleb lõpuks ka armastus? Soovid töötada ettevõttes, mille selle aasta käive on senini olnud 21 millionit dollarit ning mille kõik töötajad osalevad kasumi jagamises?

Aga palun — Eesti firma nimega Guardtime otsib inimesi, kelle silmad säravad (ja kes arvavad, et nad oskavad programmeerida). “Progemisoskus on see lihtne osa,” naerab ettevõtte üks juhte Martin Ruubel, “aga päriselt oluline on mis sa selle oskusega peale hakkad, millest koosneb su motivatsioon.” Me kohtume Martiniga Tallinna kohvikus Noku ja miski ei reeda ei tema välimuses ega olemuses, et põhimõtteliselt võiks ta endale päevapealt mõne saare osta ja elu lõpuni troopilist letargiat nautida.

Aga Martin Ruubelile meeldib töö. Guardtime’i käibepotentsiaal on ca 10 miljardit dollarit aastas ja nende mastaapideni jõudmine on — kõigi võimalike takistuste kiuste — täiesti realistlik väljakutse. Ning väljakutsed on Martini taoliste startup meeste DNAsse kirjutatud ning sellest ei saa lahti ka kogu maailma rahaga. “Muidugi saab,” ütleb Martin. Aga ma ei usu teda.

Mis asi see on, mida Guardtime teeb?

Guardtime on valmis ehitanud tehnoloogia, mis võimaldab reaalajas kontrollida andmetükkide terviklikkust — ja selle kaudu tervete süsteemide terviklikkust — ilma vajaduseta kedagi või midagi usaldada. Ehk siis kas konkreetne andmetükk on ikka seesama, mis ta peab olema. Andmetükk võib olla fail, konfiguratsioon, logikirje, firewalli seaded või mis iganes. Kui keegi sinu süsteemi sisse häkib, siis püüab ta kõigepealt võimalikult nähtamatuks jääda, et sinu andmetes rahulikult ringi toimetada. Selgub, et seni on see olnud üsna lihtne — uuringud ütlevad, et aeg, mis kulub süsteemi häkkimisest kuni breachi avastamiseni, on täna keskmiselt 205 päeva ehk ligi 7 kuud.

Guardtime abiga saab selle aja tõmmata sekunditeni. Leitav muudatus andmetükis ei pea olema ilmtingimata pahatahtliku sissetungija töö tulemus, siin võib olla ka tehnilisi põhjusi. Või võib see näiteks olla insider job. Guardtime’I tehnoloogia võimaldab avastada ükskõik millist breachi jälgides andmete olekut, ning meie olemasolev infrastruktuur lubab seda teha ennenägematus mahus — tehniliselt suudame pakkuda klientidele võimaluse kontrollida kogu maailmas tekitatava informatsiooni terviklikkuse. Igas sekundis uuesti.

Miks mul seda vaja on?

Kui sind ei huvita, kas keegi su arvutis ringi jalutab ja sinu andmeid uurib, siis ei olegi. Kui su andmed on sulle aga tähtsad, kui sa muretsed oma privaatsuse ja digital identity pärast, või kasvõi selle pärast kas sinu hääl e-valimistel ikka jõuab muutmatul kujul loendajani, siis on sul seda väga vaja. Meie teenust sa ilmselt ise ei osta, sest see on liiga keerukas ja kallis, aga polegi vaja, sest ideaalis kasutab seda sinu võrgu haldaja, sinu teenusepakuja. Meie partner on näiteks Ericsson — tuntumaid sidevõrkude loojaid maailmas, kelle kaudu saavad Guardtime’i tehnoloogia külge enamik kasutuselolevaid mobiilsidevõrke. Kliente on üle maailma, nii Austraalias, Aasias kui ka loomulikult Ameerikas. Ka Eesti riik on meie klient, juba 2008-ndast aastast.

Kuidas see siis täpselt käib? Oletame, et mul on mingi süsteem ja ma tahan tema turvalisust teie abiga suurendada, mis siis täpselt juhtuma hakkab?

Meie tehnoloogia stack koosneb kolmest komponendist. Esiteks integreerid oma süsteemi jupikese tarkvara — API. See tarkvara tekitab sinu andmetest omamoodi sõrmejälje, tehnilises kõnepruugis räsi, mis unikaalselt esindab su andmeid.

Teiseks paigaldatakse sinu süsteemi üks riistvaraline seade, gateway, mis edastab need sõrmejäljed kolmanda komponendi ehk teenuseni, mida Guardtime pakub. See viimane seisneb nende sõrmejägede töötlemises ning andmete terviklikkuse kontrollimiseks vajaliku token’i kasutajale tagasi saatmises, mida teenus teeb ühe sekundi jooksul. Guardtime’I tehnoloogia baseerub sarnaselt näiteks Bitcoinile blockchain kontseptsioonil, peamiseks erinevuseks ongi tehnoloogia skaleeruvus ning andmete blockchaini lisamise kiirus.

Ja see on puhas Eesti leiutis?

Meie baastehnoloogia on puhas Eesti meeste leiutis, absoluutselt. Ja täiesti unikaalne. Tänase seisuga ei paku keegi ligilähedaseltki sarnaste parameetritega tehnoloogiat. Eesti leiutis, mida müüakse ja turundatakse küll Eestist, kuid üha enam arendatakse Californias. Niipidi töötavaid ettevõtteid väga palju ei ole. Alustasime firmana 2007. aastal ja oma esimese raha teenisime 2012ndal. Guardtime’i on aja jooksul investeeritud 18 miljonit dollarit nn venture capitali, kuid me (ehk firma omanikud) oleme tänaseks end neist investoritest vabaks ostnud. Meil on kaks kontorit Eestis — üks Tallinnas ja üks Tartus. Kontor Amsterdamis. Ja kaks kontorit on USAs — üks Irvine’is Californias ja üks Virginias. Lisaks veel mõned nn field office’id mujal maailmas. Töötab meil täna 80 inimest, kes kõik osalevad ka kasumi jagamises. Lihtsalt vihjeks, firmaväärtus, mille järgi seda kasumit jagatakse, on kasvõi viimase 9 kuu jooksul tõusnud kordades.

Ma tahan teile tööle tulla! Kuidas see käib?

Väga lihtsalt. Nagu öeldud, su silmad võiksid särada ja progeda võiksid sa ka osata. See on selge. Aga lisaks võiksid sa endiselt uskuda, et võimatuid asju pole olemas. Paneme hetkel kokku piraaditiimi, mis hakkab looma Guardtime’i blockchain tehnoloogial baseeruvaid prototüüpe lahendustest, mida keegi varem teinud ei ole. Uus ülemaailmne finantsvahendus-süsteem? Phishing-vaba email? Bürokraatidest sõltumatu ja läbipaistev riigihaldus? Need on reaalsed probleemid mida koos partneritega täna lahendame. Sa võiksid tahta sedatüüpi asjades kaasa lüüa.

Sa ei saa töötama üheksast viieni, sest su tiimiliikmed ja partnered on mööda maailma laiali ja vajadusel võiksid sa arvata, et on täiesti normaalne laupäeva öösel Erlangi scripti debug’ida, sest noh, põnev on, ja asi on vaja valmis saada ka. Sa võiksid mitte karta järgneval esmaspäeval näiteks Kuala Lumpurisse (või kuhu iganes) sõitmist ning sinna mõneks ajaks kontori üles sättimist. Ühesõnaga, otsime inimesi kes tahaks lähemalt uurida mida maailmas veel tehakse ja mõeldakse, lisaks ausale konveiertööle, kuhu saab alati minna.

Kuidas ma endast teile märku saan anda?

Kirjuta martin.ruubel@guardtime.com.

Valdavalt Euroopa rahadega vee peal hoitud Eesti omavalitsused on alustanud võidujooksu, kes kõige häälekamalt sedasama Euroopat urruauku saata julgeb. Saku vald ees ja terve suur hulk teisi järel. “Meie pagulasi vastu ei võta!” naudivad priskete nägudega Eesti mehed võidukalt oma viitteist minutit kuulsust Aktuaalse Kaamera prime time’is. “Ja kui mõne võtamegi, siis ainult kristlase.”

Muidugi. Me oleme ju kristlased. Juba vene ajal komparteid seestpoolt lammutades polnud me midagi vähemat kui kristlased. Ja nii nagu tuli toona tõsikristlasel oma väärtussüsteemi säilitamise nimel sellest väärtussüsteemist tihtilugu eemalduda (küll kaaskodanike peale kaebekirju treides, küll kolhoosi tühjaks varastades), tuleb seda teha ka nüüd. “Eesti kultuur on ohus,” jaurame me sotsiaalmeedias ja kõigile kristluse põhitõdedele kuseme me lagipähe, sest ainult nii suudame kaitsta oma sügavalt kristlikku kultuuriruumi sissetungiva metsluse eest.

Kristlus ja Euroopa väärtused on meile kasulikud valikuliselt. Esimese puhul meeldib meile legitiimne põhjus detsembri lõpul kõik säästud lähimasse ostukeskusesse tassida, teised muudab tõeliselt väärtuslikuks Brüsselist saabuv raha. Sõnas “kultuuriruum” sobib meile “ruum” — soovitavalt köetud ja õllepunsuga nurgas. “Kultuur” kehastab aga purki sittuvaid parasiite, kes rahva raha eest kusagil kunstibiennaalil süüdimatult tina panevad. Ja see tõelisele kristlasele ei meeldi.

Olgu, mõni võib ju jaurata. Ta võib CIA’lt saadud papi eest kampaaniaid korraldada ja vikerkaarevärvilise lipuga vehkides ülejäänute tuju rikkuda. Ta võib sallivusest ning ligimesearmastusest jahuda, sellest ise halligi teadmata. Ta võib Twitteris paljaste poisikeste pilte postitada ja politseid Vao külas toimunud grupivägistamise küsimuses alatult rahvale valetama sundida. Ta võib paljutki, sest ta on valitsuse kontrolli all. Valitusus omakorda on aga teadagi kelle kontrolli all. Ning oma rahvas see teadagi kes ei ole.

On aeg see jama lõpetada. On aeg aru saada, et lõhenemine meie ja nende vahel on pöördumatu. On aeg meie ja nende Eesti de facto ära vormistada. Las teevad kusagile oma pseudo-Eesti, mõnele maatükile Siberis näiteks. Las võtavad seal oma pagulasi vastu. Las lasevad seal Kaur Kenderil lapspornot kirjutada ja pederastidel telesaateid juhtida. Las võõrustavad seal oma tolerastidest jürgenhaabermaase. Kristlastena pakume me neile oma abi ja tõstame nad rongidele, nii nagu tõstsid neid rongidele meie kristlastest vanaisad.

Andku Eesti vabaks. Lasku meil Euroopa Liidust lahku lüüa ja oma kultuuri kaitsta. See on ju Eesti riigi mõte — kultuuri ja keele kaitsmine. Laske meil teha selline riik. Tõeline Eesti Vabariik. Selline, mille ees terve maailm aukartusest väriseb.

Euroopa, me ei karda sind! Ei kartnud siis, kui te meile oma kuradi ristiusuga peale lendasite ja ei karda nüüd, kui te selle meie käest ära tahate võtta. Meil pole teid enam vaja. Kui ehk ainult IKEAs odava mööbli ostmiseks, aga viisat te meilt ju ometi nõudma ei hakka, ega ju? Soome saatkonnas tundide kaupa viisajärjekorras seista küll ei viitsiks. Äkki saame kuidagi kokkuleppele? Lõppude lõpuks oleme me ju kõik kristlased, onju?