<?xml version="1.0" encoding="UTF-8"?><rss xmlns:dc="http://purl.org/dc/elements/1.1/" xmlns:content="http://purl.org/rss/1.0/modules/content/" xmlns:atom="http://www.w3.org/2005/Atom" version="2.0" xmlns:cc="http://cyber.law.harvard.edu/rss/creativeCommonsRssModule.html">
    <channel>
        <title><![CDATA[Stories by Tanel Mällo on Medium]]></title>
        <description><![CDATA[Stories by Tanel Mällo on Medium]]></description>
        <link>https://medium.com/@tanelmallo?source=rss-862c6c323764------2</link>
        <image>
            <url>https://cdn-images-1.medium.com/fit/c/150/150/1*zIO9EdAQC42zsOX4z9CmPA.jpeg</url>
            <title>Stories by Tanel Mällo on Medium</title>
            <link>https://medium.com/@tanelmallo?source=rss-862c6c323764------2</link>
        </image>
        <generator>Medium</generator>
        <lastBuildDate>Mon, 16 Nov 2026 16:39:23 GMT</lastBuildDate>
        <atom:link href="https://medium.com/@tanelmallo/feed" rel="self" type="application/rss+xml"/>
        <webMaster><![CDATA[yourfriends@medium.com]]></webMaster>
        <atom:link href="http://medium.superfeedr.com/" rel="hub"/>
        <item>
            <title><![CDATA[Infoühiskonna mutrid ja poldid I]]></title>
            <link>https://medium.com/@tanelmallo/info%C3%BChiskonna-mutrid-ja-poldid-i-b9ffe8059744?source=rss-862c6c323764------2</link>
            <guid isPermaLink="false">https://medium.com/p/b9ffe8059744</guid>
            <dc:creator><![CDATA[Tanel Mällo]]></dc:creator>
            <pubDate>Sun, 06 Sep 2020 19:24:34 GMT</pubDate>
            <atom:updated>2020-09-06T19:24:34.098Z</atom:updated>
            <content:encoded><![CDATA[<h4>Struktuursed probleemid</h4><figure><img alt="" src="https://cdn-images-1.medium.com/max/640/0*dCLdjfSE5Fbs8jQP.png" /></figure><p>Ka kõige entusiastlikumad tehnoloogiasõbrad tunnistavad, et meie infoühiskond ei ole täna selline kõiki omavahel ja parima infoga ühendav, õiglust, võrdsust ja heaolu toetav koht, nagu selle esialgne lubadus. Igapäevaselt häirivad meid võibolla veidi teistsugused asjad kui avaramat pilti vaadata ja mõista üritades. Allpool on veidi suuremaid piksleid rakendav vaade tänase infoühiskonna suurtele probleemidele.</p><h3><strong>ARUSAAMISE JA HUVI PUUDUS</strong></h3><p>Me ei saa aru, mis toimub tehnoloogiapõhise maailma “kapoti all”. Isegi kui tunnemegi nutitelefonis või arvutis tegutsedes instinktiivselt, et midagi on nihu, on <em>digitaalne hügieen</em> meie jaoks tunnetuslikult ja praktilise väärtusena ikka veel hoomamatum mõiste kui näiteks <em>finantshügieen</em>. Mitte et meil praktikas isegi lihtsalt <em>hügieeni</em> ja näiteks <em>tervisliku toitumisega</em> asjad kuidagi eeskujulikult oleksid, aga Sööbik ja Pisik on juba mitmetele magusasõprade põlvkondadele palju tuntumad ja arusaadavamad tegelased kui näiteks veebiküpsised. Veidral kombel on juhtunud nii, et tehnoloogia ümbritseb meid igast küljest ning hõivab meie meeli niisugusel määral, et selle toimimispõhimõtetega enese kurssi viimine on tunnetuslikult praktiliselt võimatu. Maailma suurim (ilmselt korduste arvult) vale olevat erinevate kasutustingimuste lõpus väitele <em>I have read and agree to the terms and conditions </em>jaatava vastuse andmine. See on see, mida meilt oodatakse ja pole vaja teada.</p><h3>INFORMATSIOONI JA VÕIMU ASÜMMEETRIA</h3><p>Meie roll on <em>yes </em>vajutada, kasutada meile antud teenuseid ilma küsimusi esitamata. Heal juhul saame valitava tehnoloogia üle hääletada jalgadega — kui tundub ebausaldusväärne, siis ei kasuta. Halvemal — ja tavapärasemal — juhul polegi midagi valida. Sest tehnoloogiate arendamise valikud tehakse üle üksikisiku peade. Otsuste tegemine on kaldu nende huvide poole, kes juba olemasolevas süsteemis omavad rohkem infot ja seeläbi võimu - riigiinstitutsioonid ja (era)organisatsioonid. Esimesed lähtuvad formaalselt mandaadist (demokraatiate puhul), ent kalduvad sellegipoolest eriti tehnoloogiate rakendamisel süsteemi vajadusi (nt optimeerimine, automatiseerimine) üksikisiku omadele eelistama. Teised kalduvad üha enam ise oma “seaduseid” tegema ning eraviisiliste regulaatoritena oma kasutajate õiguste üle otsustama (nt teenuste ehitamine ebaõiglaselt/nõusolekuta kogutud andmetele). Informatsiooni ja võimu asümmeetria silmnähtavaim väljendumiskoht on jälgimisühiskond — kui (tead et) sind kogu aeg jälgitakse, on keeruline end tõeliselt vabalt tunda.</p><h3><strong>KONTROLLI PUUDUMINE OMA DIGITAALSE IDENTITEEDI JA VALIKUTE ÜLE</strong></h3><p>Sõltumata, kuivõrd informeeritud sellest ise oleme — mida rohkem teavad sinu kohta teised, seda kergem on sinu käitumist suunata. Veidral kombel ei pea see info alati isegi tõene olema. Tänast digitaalsfääri iseloomustab inimese vaatenurgast samaaegselt see, et meil puudub seal nii ühtne identiteet kui ka privaatsus (nt võimalus täitsa anonüümseks jääda). Interneti loomisel ei tehtud sellele universaalset identiteedikihti — erinevatest kohtadest sisenedes oled iga kord tõenäoliselt veidi erinev isik. Meie identiteete ja käitumist kontrollivad (suur)ettevõtted ja teised institutsioonid, kes samas omavad meie kohta vaid osalist infot. Tavalisel päeval on raske isegi öelda, kumb variant on halvem — kas see kui brauseri taga keerlev masinavärk sind liiga hästi tunneb või see, kui ta seda just piisavalt hästi ei tee. Sellega, kui me tehnoloogiaid kasutades end päris iseendana ei tunne, kaasnevad igasugused järgmised probleemid, mille tuum on ühelt poolt vaba valiku ning teisalt isikliku vastutuse puudumine. Missugused on selle tagajärjed meie endi ja meie digitaalse elukeskkona tervisele, saab analoogia abil tuletada mõju põhjal mida põhjustame oma füüsilisele keskkonnale.</p><h3><strong>PIME TEHNOLOOGIAUSK</strong></h3><p>Kui meie valikud ei suuna tehnoloogia arengut, suunab tehnoloogia areng meie valikuid. Juba mõnda aega on tehnoloogia paljude jaoks omandanud uue päästva religiooni oreooli. Tehnoloogiat käsitletakse võluvitsana, reaalsus taandatakse (olemasolevatele) andmetele (<em>datafication</em>). Selle trendi oluline taustsüsteem on laiapõhjalise (humanitaarse) hariduse kahanemine, mille tagajärg on tegutsemise prioriteetide lühiajalisus ning oskamatus arvestada pikaajaliste ja ennustamatute kõrvalmõjudega. Teenuste ja tehnoloogiate (ja seeläbi tarbijate) prioriteedid on sageli kaldu lühiajaliste lahenduste ja halvemal juhul lühiajaliste vajaduste rahuldamise poole. Iga keerukas lahendus toob uued, astme võrra keerukamad probleemid ning loob seeläbi süsteemi haprust. Tehnoloogia avardab inimese võimekust, ent pahatihti tähendab see meie vigade ja nõrkuste võimendamist. Kui tehistaipu treenivad teatud maailmavaateliste eelistustega inimesed, võimendab see oma õpetajate kalduvusi. Jubedad asjad tõmbavad rohkem tähelepanu kui positiivsed ja konstruktiivsed, mistõttu sotsiaalmeedia pigem kallutab kasutajat tajuma maailma äärmuslikuma kohana.</p><p>Kokkuvõtlikult saab tõdeda midagi triviaalset — me ise oleme nii probleemi tuum kui lahendus. Tehnoloogia teeb inimese võimsamaks — võimendades muuhulgas nii iga üksikisiku kui ühiskondade nõrkuseid. Mida võimsamad tehnoloogiad meie igapäevaelu nii indiviidi kui ühiskonna tasandil toetavad, seda ulatuslikumad tagajärjed on igaühe isikliku huvi, kontrolli ja vastutuse puudumisel.</p><img src="https://medium.com/_/stat?event=post.clientViewed&referrerSource=full_rss&postId=b9ffe8059744" width="1" height="1" alt="">]]></content:encoded>
        </item>
        <item>
            <title><![CDATA[Armastus katku ajal: jälgimisühiskond 2.0*]]></title>
            <link>https://medium.com/@tanelmallo/armastus-katku-ajal-j%C3%A4lgimis%C3%BChiskond-2-0-f3bf6ac5fe3a?source=rss-862c6c323764------2</link>
            <guid isPermaLink="false">https://medium.com/p/f3bf6ac5fe3a</guid>
            <dc:creator><![CDATA[Tanel Mällo]]></dc:creator>
            <pubDate>Mon, 08 Jun 2020 22:29:49 GMT</pubDate>
            <atom:updated>2020-06-08T22:29:49.076Z</atom:updated>
            <content:encoded><![CDATA[<p>Eriolukorras kodus istumine muutis meie tunnetatud maailmamulli mõneks ajaks tillukesemaks. Nagu me ei taju maakera läbi kosmose kihutamist, on hoomamatud ka muutused, mis toimuvad sellal kui diivanil videokõnet teeme, distantsõppe-lapsed taustal vähemalt visuaalselt hägustatud.</p><p>Kodusest mullist väljaspool asuv maailm on nii neetult keeruline, et parem on see kellegi teise hoolde usaldada, kes meie eest otsuseid teeb, meie käitumist jälgib ja suunab. Ometi vaidleb mingi sisemine hääl sellele veel vastu.</p><h3><strong>Droonivaade keskajale</strong></h3><p>Hoiatatakse, et eriolukorras tehtud ümberkorraldused ei viiks meid püsivalt ebademokraatlikku kohta. Sest kriis loob võimaluse neile, kes on <em>alati</em> suurema järelvalve poolt. Teisalt räägitakse, et peame ikkagi valmistuma tulevikuks, kus sarnased eriolukorrad on pigem reegel kui erand. Kolmandaks märgitakse, et kriis ei loo uusi trende, vaid eelkõige süvendab juba olemasolevaid.</p><p>Tänase ja iga järgmise epideemia erinevus eelmistest on see, et ehkki <em>viiruse</em>kandjaid on vähe, kanname kõik kindlasti jälgimisseadet. See on ka kriisis võimendatud trendide võtmetegur. Eriolukorras on tänu sellele jälitusmeetodite kasutust laiendanud nii autoritaarsed kui demokraatlikud riigid. Järjekindlalt jätkub ka eraviisiline jälitus- ja sekkumistegevus heade tööpükside ja jumestuskreemi pakkumistega kõigis kanaleis.</p><h3><strong>Võitlus inimese parima sõbra rolli nimel</strong></h3><p>Andmekaitseasutused on üle maailma leevendanud reegleid, mis määravad kuidas meie andmeid nakkuse vaoshoidmiseks kasutada võib. Pandeemia ajal privaatsuse pärast muretsemine olevat nagu põleva maja keldris hallitusetõrje tegemine ning jälgimisprogramme nõudsid isegi <a href="https://idlewords.com/2020/03/we_need_a_massive_surveillance_program.htm">veebiprivaatsuse eestkõnelejad</a>.</p><p>Ka meil sai riik eriolukorras laiemad õigused riiklikes andmekogudes olevat töödelda ja jagada, sh uutel eesmärkidel. Ent sellegipoolest pole suudetud viiruse levikust arusaamist kiirendada ning tõhusaid vastumeetmeid kujundada. Meie globaalset olukorda iseloomustavad näilisest infoküllusest hoolimata hoopis sügav ebakindlus ja ärevus. Oskame me olemasolevat infot üldse kasutada? On info ikka see, mida päriselt vajame? Epideemia ei ole tehnoloogiline probleem. Ent selle kulgedes hakkasid meilgi infoühiskonna paksu meigi alt paistma tegelikkuse hõredad exceli tabelid.</p><p>Riigi kasutuses andmetest jääb operatiivseks analüütikaks väheks. Sügavam “probleem” on selles, et riigil pole otsest ligipääsu näiteks eraettevõtetesse kogunevate Eesti inimeste isikustatud asukohaandmetele. Irooniliselt juhtus, et suurettevõtteid siiani kodanike privaatsuse mitteaustamises süüdistanud riigid — näiteks Prantsusmaa — soovisid nüüd ise inimeste eraellu tungida. See oli kena võimalus esimestele kodanike kaitsjatena esineda. Praegu püüavadki paljud riigid — <a href="https://leht.postimees.ee/6981714/koroonaapp-voib-valmida-jaanipaevaks">sh Eesti</a> — ehitada oma kontaktituvastusäppe Google ja Apple võimekusele toetuva avaliku protokolli baasil. See talletab <em>bluetooth</em>i vahendusel kogutud info omavahel lähikontaktis olnud telefonide (=inimeste) kohta ilma kasutajaid ning nende asukohta määramata.</p><h3><strong>Need toimivad mittetoimivad lahendused</strong></h3><p>Me lepime riigivõimu äärmuslike meetmete — näiteks kihutava sõiduki sundpeatamisega -, sest oleme kaitstud võimu väärkasutamise eest tavaolukorras. Digiilmas meil praegu niisugust kaitset ei ole. Vastupidi — tehnoloogiaettevõtetel on olnud vabadus meie tähelepanu püüdes ning tegemisi jälgides kogutud infot igal võimalikul moel ära kasutada. Selle õigustuseks on tehnoloogia arengut kirjeldatud mingisuguse vältimatu evolutsioonilise protsessina, mille reguleerimiseks seadused ja demokraatia olevat liiga aeglased.</p><p>Reeglina on tehnoloogiad siiski lihtsalt nutikate leidurite nägu, kelle jaoks praegune “toimiva lahenduse mudel” hõlmab inimeste kohta info kogumist, et rühmiti nende käitumist ennustada ja neid erinevalt koheldes ennustatud käitumise realiseerumine tagada. See on loomulikult ideaalne “teenuspakett”, mida riikgi täna nakkuse leviku piiramiseks vajab. Tõele au andes ei loobuks me eraettevõtete kogutud infot riigiga jagades ühestki vabadusest, mida me juba ammu mõnda tasuta taskulambi-äppi alla laadides mugavuse altarile poleks ohverdanud.</p><p>Miks siis mitte rakendada neid olemasolevaid, kõigile tasuta “tähelepanu infrastruktuure” rahvatervise huvides? Sellepärast, et neid pole ehitatud eriolukorras elude päästmiseks, vaid inimeste kasutamiseks toormaterjalina, mis teenib ettevõtete tõeliste klientide — reklaamiostjate — huve. Neid tuleks kohelda radioaktiivsetena ning eeldada, et iga viirusejälitamistehnoloogiat ootab varem või hiljem väärkasutamine.</p><h3><strong>Lahing taevas</strong></h3><p>Võitlus inimese kaitsmiseks käib suuresti kõrgel meie peade kohal. Riigi kohustus olevatki meid endi teadmatuse või rumaluse eest kaitsta. Teiste tervistkahjustavate käitumiste puhul — nagu alkoholitarbimine, suitsetamine, kihutamine jne — käib see maksustamise või trahvimise kaudu.</p><p>Koroonaviiruse eriolukord on kõnekas ja igaüht isiklikult puudutav õpikujuhtum privaatsusest ja isiklikust vastutusest. Privaatsust riivavate teenuste eest on hoiatatud juba ammu, ent tõeliselt suured probleemid on õnneks ikka juhtunud kusagil mujal. Eriolukorras kummitav riigi- või suurettevõtete-poolse järelvalve kahtlus on praegu igaühe igapäevane probleem. See aitab meil isiklikumalt kui varem tunnetada jälgimisühiskonnas kontrolli ja vastutuse käest andmise ohtusid ja võimalusi. Missuguseid muutuseid soovime süvendada?</p><p>Nagu usub <a href="https://www.ft.com/content/19d90308-6858-11ea-a3c9-1fe6fedcca75">Yuval Noah Harari</a>, pole hirmutamine ainus võimalus inimesi mõistlikult käitum suunataa. “Motiveeritud ja hästiinformeeritud elanikkond on tavaliselt palju efektiivsem ja võimsam kui politseiriigi ignorantne elanikkond,” väidab Harari. Keskenduda tuleks teaduse, avaliku võimu ja meedia suhtes usalduse taastamisele ning rakendada uuenevat tehnoloogiat eelkõige kodanike võimestamiseks. Meie andmed peavad meie endi kätes soodustama teadlikumaid isiklikke valikuid, teadvustama meie ja teiste tervisele kasulikke ja kahjulikke tegevusi ja harjumusi.</p><h3><strong>Valgus kusagil tunnelis</strong></h3><p>Jah, vajame rohkem järelvalvet, rohkem jälgimist, rohkem tähelepanu. Ent kellele enda jälgimine usaldada, pelgamata, et selle kõrval- või peamise tulemusena müüakse meile saia, saapaid või ideoloogiat, mida muidu kassidki ei ostaks? Miks üldse peaksime vastutuse enda käitumise tagajärgede eest kellelegi teisele andma? Jah, me vajame jälgimisühiskonda. Meil on vaja iseendid jälgida. Usaldada see kellelegi teisele on jabur või siis vähemalt alandav. Miks me seda siis ei tee?</p><p>Ka kriisis pragmaatilisi otsuseid teinud IT-minister <a href="https://leht.postimees.ee/6975437/kaimar-karu-koroonaapi-kolkad">Kaimar Karu tõdeb</a>, et kontaktjälgimise äpi vabatahtlik kasutamine on vähetõenäoline, ning tõhusamalt annab soovitud tulemuse ikkagi andmete jõuga kogumine. Lahenduse pragmaatikale pole palju ette heita, küll aga juhib see tähelepanu põhiprobleemile — inimene ei võta ise vastutust. Eriolukorras selle ebamugava kurvi sirgeks “lõikamine” on mõistetav, ent pikemas perspektiivis pole isikliku vastutuse tõusule inimlikku alternatiivi. Sest seesama koroonaäpi põhiprobleem kehtib ka keskkonna-, toitumis-, finantskäitumises, peresuhtluses jne. Sellega tegelemine peaks olema uue haridusstrateegia 2035 tuumaks, millele <a href="https://leht.postimees.ee/6963053/tiiu-kuurme-hariduse-taandamine">Tiiu Kuurme ette heidab</a>: “Ühiskonna liikmelt soovitakse paindlikkust ja kohanemisvõimet, ent mitte eetilist vastutust selle ees, milliseid muutusi ta ise esile kutsub.” Koroonakriis on meie kõigi ebameeldiv, ent pakiline järeleaitamistund.</p><p>* artikli rahvapärasem versioon ilmus 8. juunil 2020 Eesti Päevalehes pealkirja all <em>“Armastus taudi ajal. Jälgimisühiskond 2.0”</em>. <a href="https://epl.delfi.ee/arvamus/tanel-mallo-armastus-taudi-ajal-jalgimisuhiskond-20?id=90097209">https://epl.delfi.ee/arvamus/tanel-mallo-armastus-taudi-ajal-jalgimisuhiskond-20?id=90097209</a></p><img src="https://medium.com/_/stat?event=post.clientViewed&referrerSource=full_rss&postId=f3bf6ac5fe3a" width="1" height="1" alt="">]]></content:encoded>
        </item>
        <item>
            <title><![CDATA[“POMMUUDIS”: Facebook kontrollib endiselt kõike, mida sa teed ja mõtled!]]></title>
            <link>https://medium.com/@tanelmallo/pommuudis-facebook-kontrollib-endiselt-k%C3%B5ike-mida-sa-teed-ja-m%C3%B5tled-124dc5cbf5ad?source=rss-862c6c323764------2</link>
            <guid isPermaLink="false">https://medium.com/p/124dc5cbf5ad</guid>
            <dc:creator><![CDATA[Tanel Mällo]]></dc:creator>
            <pubDate>Fri, 27 Mar 2020 16:23:48 GMT</pubDate>
            <atom:updated>2020-06-17T09:54:34.623Z</atom:updated>
            <content:encoded><![CDATA[<h3><strong>“POMMUUDIS”: Facebook kontrollib endiselt kõike, mida sa teed ja mõtled!*</strong></h3><p><em>“Tead nüüd saab Facebookist kõik oma andmed ära kustutada!”</em></p><p><em>“OMG, kas proovisid?”</em></p><p><em>“Muidugi!”</em></p><p><em>“Mis siis juhtus?”</em></p><p><em>“Mitte midagi!”</em></p><figure><img alt="" src="https://cdn-images-1.medium.com/max/1024/1*AvjN0QA_4cAZRa7Wf8uTZA.jpeg" /></figure><p>Me elame üha enam digi-ilmas, aga vahendid mida seal kasutame on nagu “Norsemeni” sarja viikingipealiku Jarl Vargi käeproteesid: lusikas ühe ja “tavalisest sõrmedest ainult veidi jäigemad” rehapulgad teise käe asemel ei aita meil tegelikult korralikult ei kassipoegasid tõsta ega suppi süüa. Süütul sõpradega veebis suhtlemisel on igasuguseid ühiskonda kahjustavaid kõrvalmõjusid ja tagajärgi mullifiltritest valimiste mõjutamise kaudu radikaliseerumiseni ja sealt edasi.</p><p>Miks me oleme nii abitud? Põhjuseid on palju. Esiteks — miljon aastat kujunenud palja ahvi aju ja tilluke kogukonnamudel ei oska tänaste infotehnoloogiliste võimalustega arvestada. Teiseks ongi suure osa tehnoloogiaarenduse eesmärk ikka veel inimese elu mugavaks tegemine — s.o. mõtlemisest ja vastutusest vabastamine. Kolmandaks ei rutta tehnoloogiaga tuunitud kapitalismi mudel minetama kalduvust käsitleda kõiki ressursse (nt inimese tähelepanu) aktsionäride huvide teenimiseks vabalt ekspluateeritava ressursina.</p><p>Mulje jätmiseks, nagu liiguksime kõigis kolmes trendis vastupidisel suunal, lõi Facebook hiljuti teenuse <em>Off-Facebook-Activity.</em> See annab võimaluse näha ning korrigeerida, missugust teavet Facebook kogub sinu kohta siis, kui sa parasjagu sotsiaalmeediat ei sirvi. Sisuliselt ei muuda see kahjuks eriti midagi. Kuni loodame, et digiilma turvalisuse ja positiivse mõju eest vastutab <em>keegi teine</em>, on Facebookil kerge oma kuvandit privaatsussarnaste toodetega rohepesta. Mis nende taga (edasi) toimub, saame vaid oletada.</p><h3><strong>Ma ei saand üldse arugi, et Facebook jälgib minu käitumist!</strong></h3><p>Paljud veebilehed kasutavad Facebooki träkkereid, mis koguvad ja edastavad oma külastajate kohta infot. Nii saab seda sinu sotsiaalmeedia profiiliga seostada ja pakkuda kindlaid “sulle olulisi” reklaame. See on ka üks põhjus, miks meile saab n-ö “tasuta teenust” pakkuda — platvormi ülalpidamise eest hoolitsevad meie tähelepanu ostjad. Loodetavasti saamegi sellisest tehingust näiteks hea soovituse. Ent kena, kui meil on rohkem aimu <em>et</em> me üldse sellise tehingu osapooleks — või <em>teguriks</em> — sattusime. Kindel? Küsimus kõigile, kes juba ammu lugemise katkestasid — miks see värk meile tegelikult üldse kordagi ei lähe?</p><h3><strong>Olen lihtne inimene</strong></h3><p>Kõik oli lihtne kuni olime ahvid — kui mõni karja liige hakkas segast panema ja kogukonna habrast sotsiaalset kudet lõhkuma, ajasime korrarikkuja ära metsa. Tänane digikeskkond on sageli disainitud andma kasutajale eelkõige positiivset tagasisidet, et teda kauem teenuses hoida. Vastutus selle võimalike negatiivsete ja/või pikaajaliste “kõrvalmõjude” eest üksikisiku või kogukonna tasandil on delegeeritud kuhugi mujale — ettevõtete ja regulaatorite abstraktsesse arutellu. Meieni jõuab see “vastutus” kohustusena vajutada veebis liikudes “OK”, millega me ei märgi mitte arusaamist vaid impulssi <em>— mis iganes!</em> — edasi liikuda.</p><h3><strong>Relax, dude!</strong></h3><p>Kui me mingil põhjusel vaikeseadena pakutud arusaamatusega ei lepi, võime nüüd endaga seotud andmeliiklusest ülevaate saada <a href="https://www.facebook.com/off_facebook_activity/"><em>Off-Facebook Activity</em> lehekülje</a> kaudu. Näiteks minu kohta annavad Facebookile infot 350 äppi ja lehekülge. Mis infot? Näiteks Mailchimpiga — mida kasutan oma uudiskirja levitamiseks — ütleb Facebook mul olevat toimunud 103 andmeinteraktsiooni. Ent lingi “<em>Download Activity Details”</em> abil “kõiki” oma andmed alla laadides saan Mailchimpi kohta vaid rea “1. dets 2019 11:20” — 103 andmeinteraktsioonist jagab Facebook minuga vaid kuupäeva ja kellaaega, mil esmakordselt Facebooki abil Mailchimpi logisin.</p><p>Võimalustesse süvenedes lubab nupp “<em>Manage Your Off-Facebook Activity”</em> kohandada individuaalsetelt rakendustelt ja lehtedelt info laekumist, “<em>Clear History”</em> kogu oma andmeliikluse ajaloo kustutada, “<em>Manage Future Activity</em>” reguleerida tulevikus toimuvat. Nii palju erinevaid “tegevuskeskuse” nuppe võib küll kontrolli tunde tekitada. Ent oot — mida võiks tähendada Facebooki hoiatus, et ka kõigi nende liigutuste tegemisel saavad nad tegelikult minu kohta andmeid edasi — <em>ehkki</em> neid ei seostata minu kontoga, vaid kasutatakse “mõõte- ja parendustöödeks”? Ajalugu on õpetanud, et see võib tähendada kõike, mida parasjagu tarvis on. Miks? Sest et ärimudel.</p><h3><strong>Sest et ärimudel</strong></h3><p>Paljud meie isiklikele andmetele toetuvad teenused püüavad kasutajale tekitada kontrolli tunnet, sest lõpuni kontrollida pole toimuvat võimalik. Jah, kõigi inimeste lähedaseima sõbra Facebooki missioon on tõesti “ehitada kogukondi ja maailma ühendada”. Ent see ei tähenda, et meie oleme Facebooki head sõbrad. Ei, oleme Facebooki jaoks tootmisvahend ärimudelis, kus meie ülesanne on <em>päris</em> klientide (ettevõtted, organisatsioonid) reklaami vaatamine. Tõhusamaks reklaamiks on tarvis üha paremini oma kasutajaid tunda. Muide, <a href="https://www.technologyreview.com/s/614034/facebook-is-funding-brain-experiments-to-create-a-device-that-reads-your-mind/">Facebook arendab ka mõtete lugemise seadet</a>. Kõlab lahedalt, sealhulgas võimalus et peame oma hiljutistele mõtetele ligipääsu samuti Facebooki käest taotlema. Arvestagem aga, et päringu vastuseks võib olla, et mõtteid oli küll 103, ent väljavõte näitab ainult mõtlemise alguskellaaega.</p><h3><strong>Mis saaks olla teisiti?</strong></h3><p>Usaldus, mida kogeme väikses, intiimses ringis, toetab autentsust, mina ise olemist. See on väga vajalik tunne, ütlevad psühholoogid. Sotsiaalmeedia sellisena nagu seda täna kogeme, teeb meie suhtluse umbisikuliseks. Meil puudub adekvaatne evolutsiooniline mehhanism oma käitumise reguleerimiseks suurtel platvormidel kus püüame pidevalt arvestada oma tuhande “sõbra” ja nende “sõprade” võimaliku tähelepanuga. Seda püüavad normaliseerida mikrovõrgustikud, kuhu mahub vaid väike seltskond — näiteks 12 inimest. Nende võrgustike lubadus on kolmandatele osapooltele kasutajate andmeid mitte müüa ning selle asemel teenus lihtsalt tasuliseks teha. Saab olema huvitav näha, kuidas see pärast kahte tasuta sotsiaalmeedia aastakümmet inimestele peale läheb. Olukord on tõsine, ent kas inimesed hoolivad oma privaatsusest piisavalt, et tasuta teenuse kinnisideest lahti lasta? Võib-olla süvenevad hoopis trendid internetis virtuaalseid privaatvõrke või privaatsust austavaid veebilehitsejaid kasutades oma jälgi peita või siis oma käitumise ennustamise raskendamiseks aeg-ajalt tahtlikult ebanormaalselt käituda?</p><h3><strong>Edasiviiv umbusk</strong></h3><p>Me kasutame täna massiliselt teenuseid, mille toimimisest me tegelikult tuhkagi ei tea. Erinevatel põhjustel (kui kriisi nimi on näiteks Cambridge Analytica või FaceApp või ClearView), aimame vilksamisi, missugused on nende teenuste laiemad eesmärgid, meetodid, tulubaas ja tagajärjed. Need ei ole meeldivad märkamised, ning kuulen üha sagemini, kuidas teadlikkus privaatsusriskidest paneb inimesi oma käitumist muutma moel, mida nad veel aasta tagasi oleks ülemääraseks pidanud. Ebamugav on tõdeda, et tõenäoline väljapääs tähendab suuremat isiklikku teadlikkust ja vastutust. Need arenevad praegu intensiivselt, sest meie tunnetus oma andmete ja digitaalse mina suhtes muutub üha isiklikumaks. Facebooki katse pseudo-kontrolli tunnet tekitada pigem süvendab umbusku selle suhtes, mis toimub “kapoti all” ning õnneks suurendab vajadust rohkem teada saada.</p><p>* * *</p><p>* artikli rahvapärasem versioon ilmus 11. märtsil 2020 Eesti Päevalehes pealkirja all “Pommuudis — Facebook kontrollib endiselt kõike, mida sa teed ja mõtled!”. <a href="https://epl.delfi.ee/arvamus/tanel-mallo-pommuudis-facebook-kontrollib-endiselt-koike-mida-sa-teed-ja-motled?id=89183305">https://epl.delfi.ee/arvamus/tanel-mallo-pommuudis-facebook-kontrollib-endiselt-koike-mida-sa-teed-ja-motled?id=89183305</a></p><img src="https://medium.com/_/stat?event=post.clientViewed&referrerSource=full_rss&postId=124dc5cbf5ad" width="1" height="1" alt="">]]></content:encoded>
        </item>
        <item>
            <title><![CDATA[Siin me oleme*]]></title>
            <link>https://medium.com/@tanelmallo/siin-me-oleme-1e8b09afe9aa?source=rss-862c6c323764------2</link>
            <guid isPermaLink="false">https://medium.com/p/1e8b09afe9aa</guid>
            <dc:creator><![CDATA[Tanel Mällo]]></dc:creator>
            <pubDate>Thu, 09 Jan 2020 10:17:03 GMT</pubDate>
            <atom:updated>2020-01-09T10:18:11.907Z</atom:updated>
            <content:encoded><![CDATA[<p>Pea igaüks, kel kapis teismelise-aja päevikud, teab missugust valu nende täiskasvanuna lugemine silmadele ja ajule põhjustab. Telefonis, arvutis ja kaubandusvõrgu kliendikontodel toimuvale kriitilise kõrvalpilgu heitmine võib sama efekti anda. Mis meid ometi selleks sundida võiks? Vajadus oma käitumist varsti radikaalselt muuta, et kohaneda majandusmudelite muutustega, mis kohanevad keskkonnamuutustega, mille põhjused… noh, on kirjas meie rumala nooruse (tarbimis)päevikutes. Et olla vajalike muutuste eeskuju, mitte ohver, peavad tädi Maali ja tema lapselaps täna meie e-riigis nõudma institutsioone, mis sunnivad vaatama <em>mida</em> ja <em>mispärast </em>tarbime ning nende valikute soovitud ja soovimatuid tagajärgi. See aitab meil vastutustundlikumalt — andmepõhiselt — tegutseda nii täna kui siis kui kohanemisega tõeliseks andmiseks läheb.</p><p>Oma hiljutises algoritmide ohvriks langemisest hoiatavas <a href="https://epl.delfi.ee/arvamuskonkurss/arvamuskonkursi-voidutoo-tanel-mallo-parast-kino-laheme-ohtust-sooma-kes-seda-tegelikult-otsustab?id=88171153">EPL arvamusloos</a><em> </em>tegin muuhulgas ettepaneku, et sarnaselt tuludeklaratsioonile võiks hakata koostama inimeste isiklike andmete auditit, kust nad saavad mõtestatud ülevaate aasta jooksul nende kohta talletatud andmetest. See mõte läheb allpool natuke edasi.</p><figure><img alt="" src="https://cdn-images-1.medium.com/max/1024/1*bTj5aWRQGpo2cGncLpAGUQ.png" /></figure><h3><strong>Olukord sunnib, staatus kohustab</strong></h3><p>Nii tore et möödunud jõulude ajal jagati palju üleskutset vähem tarbida. See on suur kannapööre maailmas, kus vaid põlvkond tagasi saime ülesande just võimalikult palju tarbides majandust kasvatada. Meid on ootamatult (ma ju hoidsin silmi kõvasti kinni!) tabanud vastutus koduplaneedi ellujäämise eest. Usutavasti on keskkonnakaalutlustel paljude mugavustoodete ja -teenuste saatus mitte hinnatõus, vaid ärakeelamine. Ootan väga, et ühekordse plastiku keelamisele järgneks Hiina lõhnakuuskede tellimise piiramine, nagu <a href="https://menu.err.ee/1012569/omniva-juhatuse-liige-led-lambiga-lohnakuuse-tellimine-ei-saa-vaga-oigustatud-olla">tervemõistuslikumad postitöötajad kaude soovitavad</a>.</p><p>Muutunud maailm nõuab igaühelt kohanemist, mis saab toimuma nii käsukorras kui isikliku teadliku valikuna. <a href="https://diplomaatia.ee/eesootava-kliimamuutuse-oppetunnid-1989-aastast/">Heather Grabbe kirjutab</a> detsembrikuises “Diplomaatias” paeluvalt kuidas saame ühiskonna tasandil kliimamuutusega kohanemiseks rakendada Ida-Euroopa 30 aasta taguse sotsialistlikust kapitalistlikku ühiskonnamudelisse ülemineku õppetunde.</p><p>Et ümberkorralduste vajadust sisuliselt mõista, on arukas kohe praegu rohkem huvi tunda, mida ja kuidas ka üksikisikuna tarbime. Oma andmete üle mõtisklemine tundub selleks ehk masside jaoks keerukas tee. Ent võib-olla asi polegi nii hull, kui e-riik loob näiteks võimaluse tuludeklaratsiooni müütilise 30 sekundi järel paar minutit ka oma tarbimisandmeid ja nende konteksti vaadata? Rangelt soovitusliku, ent otseselt veel käitumise muutmist nõudmata aitaks see mõista eesootavaid ümberkorraldusi, võrrelda tänaseid valikuid jätkusuutlikuma mudeli omadega. Võib-olla pakendada see algatus lausa rahvusliku uhkuse ja innovatsiooni rüüsse ning argumenteerida, et kui kodanike tarbimisvalikuid ei aita andmepõhiselt korrastada e-Eesti, teeb seda mõni teine riik? Riigid peaksid hakkama aktivistideks, <a href="https://www.muurileht.ee/martin-luiga-kuidas-jouame-looduskriiside-lahendamiseni/">kirjutab Martin Luiga</a>. Eestil on eeldused hakata viljelema aktivismi oma tarbimis-, aga miks mitte ka poliitiliste valikute — tagajärgedele objektiivselt otsa vaatamises.</p><h3><strong>Sõin ja jõin seal minagi, suhu ei saand midagi</strong></h3><p>Mida on siis tarvis, et meie tarbimisandmed aitaksid oma valikute tagajärgedest ja alternatiividest teadlikumad olla? Esimene vastus on kinnisvaraarendajalik: “Asukoht, asukoht, asukoht.” Et oma andmeid paremini mõtestada, on tarvis, et need oleks õiges kohas — võrreldavate andmete kontekstis. See on põhjus, miks lahendust otsides just riigi poole vaadata. Ühelt poolt on riigil olemas infrastruktuur, millega on liidestunud ka paljud eraettevõtted, mis hõlbustab oma andmete ülevaatust. Teisalt saaks statistikaameti roll meie andmete mõtestamises olla oluliselt vahetum. On strateegiline valik, kas teha kodanike tänane elu proaktiivsete/nähtamatute teenustega mugavamaks või pühendada sama ressurss suhteliselt ebaseksikate lahenduste loomisele, mis valmistavad kodanikke teadlikumaks, targemaks ja vastutustundlikumaks tulevikuks. Kumma teenuse pakkumises turutõrge on?</p><p>Täna on meil hulk võimalusi oma andmetega tutvuda, ent puudu on just kontekstist, mis neid suuremas pildis näha ja mõista aitaks. Veebruari oodatuim kiirkohting (oma ametlike tulude ja kuludega) toimub <a href="https://maasikas.emta.ee/">e-maksuametis</a>. Poliitiline reaalsus on pannud meid uurima infot <a href="https://www.pensionikeskus.ee/">pensionikeskuses</a>. <a href="https://www.digilugu.ee/">Patsiendiportaali</a> kogunevad riikliku tervishoiuteenuse krüptilised andmeid jätkavad arstide loetamatu käekirja traditsiooni. Andmeid selle kohta, kuidas meie andmeid kasutab riik, näeme <a href="https://www.ria.ee/et/riigi-infosusteem/x-tee/andmejalgija.html">andmejälgijaga</a>. Need annavad hägusalt aimu, mida teab meie kohta riik, ent iseendi kohta me võrdlusmomendi puudumise tõttu uut teada ei saa. Mis oleks kui saaksime oma sissetulekute, pensionivarude, tervise jm andmeid näha sobiva võrdlusgrupi kontekstis, koos tulevikuprognoosidega?</p><p>Pankade juba mõnda aega pakutud rahapäeviku-laadsed lahendused piirduvad — õnneks! — vaid elektroonsetes kanalites tehtud maksetega, mis omakorda sisaldavad sageli tasumist väga erinevate kaupade eest. Kauplustest e-keskkondades võimaldavad tagantjärele oma ostude vaatamist — ent mitte analüüsi — näiteks <a href="https://www.partnerkaart.ee/iseteenindus?start">Partnerkaart</a> ja <a href="https://www.prismamarket.ee/blog/page/join-prisma-konto">Prisma Konto</a>. Viimasele ei laiene emafirma, Soome S-grupi eeskuju, kes <a href="https://raha.geenius.ee/rubriik/uudis/prisma-emafirma-hakkab-klientidele-naitama-palju-ostetud-tooted-keskkonnale-kahju-teevad/">näitab iga ostukorvi ökoloogilist jalajälge</a>. See aitaks analüüsida, kui palju suurem on näiteks meie tarbitud loomsete saaduste keskkonnamõju võrreldes taimsetega ning annaks infot tarbitud toidu transpordi ja pakendamise kohta.</p><p>Vastutustundlike tarbijatena vajame mõistlike valikute tegemiseks palju rohkem infot kui telekast jooksev reklaam. Näiteks kirjeldab <a href="https://www.muurileht.ee/karmavolaga-sarki-on-raske-koorem-kanda/">Helen Puistaja</a> rõivatööstuse otseste ja kaudsete mõjude foonil, kuidas saame oma kehvas suusailmas säästa vett seal, kus selle nappe varusid jagatakse kodutarbimise ja globaalse tootmise vahel. Kõhutunne ütleb, et iga rõivatüki kohta selle tootmist kirjeldava info teadmisest jääb oma valikute muutmiseks väheks. Esimene põhjus on see, et tagajärjed jäävad ikka veel meist kaugele, teiseks aga on info episoodiline. Kas see oleks mõjusam, kui kogu oma aastase tarbimisinfo ühekorraga läbi peaksime vaatama?</p><h3><strong>Oleme kodanikud ja omanikud, mitte vaid tarbijad</strong></h3><p>Igaühe vastutuse mõistmiseks oma ninaesisest suuremas plaanis on oluline üle lugeda Aro Velmeti 2015. aasta <a href="http://www.vikerkaar.ee/archives/13451">eristus e-kodanike ja e-tarbijate vahel</a>. Tarbijatena suhtleme ja suhestume oma teenusepakkujatesse (sh riiki) eelkõige individuaalselt — igaüks (etteantud lahenduste raames) oma pakilise vajaduse rahuldamise huvides. Kodanikena aga arutleme kollektiivselt ja püüame ideaalis kõiki huvigruppe arvestavaid läbipaistvaid kompromisse teha. See eeldab — ideaalis — et arutlejad ja otsustajad on informeeritud vähemalt ses osas mis neid endid puudutab.</p><p>Oma andmetele tähelepanu pööramine peab ideaalis käima käsikäes selle hoomamisega, kuidas neid kasutatakse, mis oleks suur samm edasi läbipaistva ühiskonnakorralduse mõttes. Saab loota, et sarnaselt eksootilise meditsiinilise diagnoosiga patsiendile, kes ajanappuses arsti kõrval ise kogu interneti läbi loeb, tõstab kodaniku tähelepanu oma andmete suhtes ka ühistes huvides kasutatud andmete ja nende abil tehtud otsuste kvaliteeti.</p><h3><strong>(Miks on tähtis et me seda just nüüd teeme kui) KÕIK ON TEGELT SUHT LOOTUSETU</strong></h3><p>Jah, andmed pole võluvits. Alati ei ole vaja andmeid, et õigeid otsuseid teha. Näiteks ei tohiks andmetest jääda näiteks sellisesse sõltuvusse, et me ei suudaks ise — ilma tehisintellekti ja andmemudeli abita — kurgileiba valmistada (ja süüa). Aga iseenda ja ümbritseva ühiskonna kohta peame elulisi näitajaid teadma. Maailm on muutunud keerukamaks, seotumaks ja kiiremaks ja kuni see kestab, vajame adekvaatse vastutustunde arenguks andmeid. Või siis hästi head intuitsiooni. Riigilt ja teistelt teenusepakkujatelt saame nõuda andmeid.</p><p>Jah, täna tuleb eeldada, et vähemalt esiotsa oleme sunnitud kohanema eluks eraettevõtete ja poliitiliste valikute dikteeritud maailmas. Seal näikse sageli eeldatavat, et helgesse tulevikku jõudmiseks piisab mugavatest teenustest. Vastutus nende toimimise ja ühis/keskkondlike kõrvaltoimete eest on hajutatud kuhugi investorite ning seadusandjate vahelisse eepilisse diskursusesse. Ent kui meile ei sobi kohaneda nende kahe poolt väljamõeldud “lahenduste” näoliseks, tärkab kodaniku(ühiskonna)s vastutus. Selle pinnalt saab kujuneda harjumus oma erinevate tarbimisvalikute laiemaid tagamaid detailsemalt uurida. Tuleb meeles pidada, et ühiskondlik elu tähendabki pidevat arutelu ja ühiste väärtuste otsimist, milles tark ei torma. See ei tähenda tehnoloogilistest lahendustest hoidumist, vaid jälgimist, mis põhimõtetest lähtudes neid kujundatakse.</p><p>Jah, juba kasutuselevõetud lahenduste muutmine on keeruline, teab pea iga suitsetamisest või sotsiaalmeediast loobuda püüdnu. Oma andmete vastu suurema huvi tundmine põrkab täna vastu olemasolevate süsteemide võimetust inimese (kodaniku/kliendi) sellist huvi teenida. Seda ei ole oluliselt muutnud ka poolteist aastat uut Euroopa andmekaitse üldmäärust, kuna reaalne “andmesubjektide” poolne nõudlus on madal. Ent aeg ja asjaolud annavad võimalused ning ka sunnivad peale vajaduse oma tarbimise- ja teisi andmeid analüüsida, et sellele oskusele toetuda siis, kui on aeg äärmuslikult kohaneda. Sest nii tavaliste kui e-kodanike ja -tarbijatena oleme alati ka vastutavad omanikud. Kas siis riigi või planeedi.</p><h3><strong>Meeldetuletus</strong></h3><p>Üks ettevõtja on kord öelnud et eesti film on nagu oma sitt — ikka vaatad. See analoogia võiks täna olla veel kohasem meie igasugustes digitaalsetes toimingutes tekkivate andmete puhul. Sest tulevikus hakkamasaamiseks vajalikke teadmisi meie tarbimisharjumuste kohta ammutab neist rohkemgi. Ka tädi Maali — kes ise enam niipalju ei tarbigi — saab olla lihtne eeskuju. Armas eesti rahvas! Piilume oma potti, enne kui müstiline internetivoog väärt kraami — ja meid ühes sellega — oma peadpööritavas tarbimist õhutavas keerises kaasa viib!</p><p>* artikli rahvapärasem versioon ilmus 7. jaanuaril 2020 Eesti Päevalehes pealkirja all “Sinu poeajalugu on piinlik kui teismelise päevik”. <a href="https://epl.delfi.ee/arvamus/tanel-mallo-sinu-poeajalugu-on-piinlik-kui-teismelise-paevik?id=88575101">https://epl.delfi.ee/arvamus/tanel-mallo-sinu-poeajalugu-on-piinlik-kui-teismelise-paevik?id=88575101</a></p><img src="https://medium.com/_/stat?event=post.clientViewed&referrerSource=full_rss&postId=1e8b09afe9aa" width="1" height="1" alt="">]]></content:encoded>
        </item>
        <item>
            <title><![CDATA[Pärast kino läheme õhtust sööma]]></title>
            <link>https://medium.com/@tanelmallo/p%C3%A4rast-kino-l%C3%A4heme-%C3%B5htust-s%C3%B6%C3%B6ma-ce037f50d550?source=rss-862c6c323764------2</link>
            <guid isPermaLink="false">https://medium.com/p/ce037f50d550</guid>
            <dc:creator><![CDATA[Tanel Mällo]]></dc:creator>
            <pubDate>Sun, 01 Dec 2019 09:06:26 GMT</pubDate>
            <atom:updated>2019-12-01T09:09:39.699Z</atom:updated>
            <content:encoded><![CDATA[<h4>Homme vabastab tehisintellekt — paljude optimistlike prognooside kohaselt — inimesed tüütust rutiinist. Ja see pole veel kõik. Vabadus tüütust rutiinist annab meile võimaluse pühenduda tõeliselt olulisele — keerukate probleemide lahendamine, loovus, empaatia ja tervislikud eluviisid. Aga.</h4><figure><img alt="" src="https://cdn-images-1.medium.com/max/1024/1*McoMXLG69JRAGb-AlF9KmQ.png" /></figure><h3><strong>Millest see arutelu ei räägi</strong></h3><p>Käesolev ei ole arutelu selle üle, <em>mis</em> need <em>tüütud rutiinid</em> üldse on ning miks miljon aastat evolutsiooni pole neid meie elust juba välja rookinud. Piisab, kui tõdeda, et osad tüütud rutiinsed tegevused nagu kõndima õppimine, toidu hankimine-tarbimine ja hingamine on sellised, millest vabanemine võib tunduda hästi tõhus, ent pole mõistlik.</p><p>See pole ka arutelu selle üle, <em>mismoodi</em> meil on õnnestunud märkimisväärne osa oma elust teistsuguste tüütute rutiinsete tegevuste alla kinni panna. Piisab, kui tõdeda, et mõnesid tüütuid rutiine nagu tarbija või tootjana tarbimismahu kasvatamine pole vaja kellelegi kolmandale üle anda, vaid need tuleks lihtsalt lõpetada.</p><p>Käesolev on arutelu selle üle, mis on tüütutest rutiinsetest tegevustest vabastamise praegused mehhanismid, selle soovimatud tagajärjed ning mis saab homme, kui neid ohte täna teadvustame ja neutraliseerime.</p><h3><strong>Igaühel oma mull</strong></h3><p>Ausalt öeldes on inimesi, keda (näiteks tehnoloogia abil saavutatud) suurem mugavus ja vabadus motiveerib tegelema loovuse, keerukate ülesannete või üleüldise maailmaparandamisega, väga vähe. Tihtilugu on niisuguste inimeste keerukate ülesannete sisu veel mõni tüütu rutiinne tegevus ära automatiseerida. Selle töö tulemus on näiteks — nagu hiljuti <a href="https://www.technologyreview.com/s/614676/amazon-alexa-will-run-your-life-data-privacy/">kirjeldas</a> Amazoni tehisintellekti rakenduse Alexa arengu eest vastutav Rohit Prasad — et õhtut planeerides ei ole tarvis selle iga osa enam eraldi käsitleda, vaid Alexaga suhtlust alustades uurib too vestluse käigus juba <em>ise</em>, kas soovid pärast kinoskäiku ka õhtusööki. Ja sinna me kõik ka läheme. Samuti nagu läheme järgmise soovitatud Youtube video juurde ning sirvime veel mõne minuti/tunni meie jaoks kohandatud sotsiaalmeediaseina.</p><p>Automatiseeritud teenused moodustavad veidra sümbioosse keskkonna. Seal liigutakse üsna tõenäoliselt madalate instinktide määratud trajektoore mööda, võetakse vastu lihtsustatud vormis stimulatsioone. Me mitte ainult ei lähe algoritmi soovitusel õhtusöögile, vaid taandareneme veel sajal erineval moel ette kirjutatud valikute passiivseks tarbijaks — nii meedia, kaupade, suhete kui keerukate ühiskondlike valikute (demokraatiaprotsess!) osas. Kas see vastab idealistlikule kujutlusele tüütustest vabastatud inimloomusest?</p><h3><strong>Kirjeldav, ennustav, ettekirjutav tehnoloogia</strong></h3><p>Harvardi teadlase Shoshana Zuboffi kevadist raamatut “<a href="https://www.publicaffairsbooks.com/titles/shoshana-zuboff/the-age-of-surveillance-capitalism/9781610395694/">The Age of Surveillance Capitalism</a>” (“Jälgimiskapitalismi ajastu”) on mõjukuselt võrreldud Marxi “Kapitaliga”. Zuboff kirjeldab täna domineerivat kapitalismimudelit, mille põhiressurss on isikustatud andmed, või täpsemalt võimekus neid koguda ja töödelda. Ärimudeli põhifunktsioon on muidugi klientide tõhusaim teenindamine kasumit maksimeerides. Juba möödunud sajandi lõpul oli selge, et klientide käitumise andmepõhine <em>kirjeldamine</em> aitab neile tehtud pakkumisi isikustada. Peagi muutus see kirjeldusvõime sedavõrd usaldusväärseks, et võimalikuks sai klientide käitumise <em>ennustamine</em>. See on nüüdseks nii tõhus, et mõnikord panevad abikaasaga reisiplaanidest rääkimise järel Facebooki uudisvoogu ilmuvad reklaamid pealtkuulamist kahtlustama. Kahjuks või õnneks näitab mobiilse andmemahu analüüs, et pealtkuulamist ei toimu — meie käitumine lihtsalt ongi nii ennustatav!</p><p>Ent “tootmisvahendite” suurima tõhususe tagab jälgimiskapitalismi mudelis see, kui kliendi käitumist ei pea enam ennustama, vaid tema isikustatud käitumistrajektoori saab lihtsalt <em>ette kirjutada</em> ja inimese sellele nügida. <a href="https://fil.forbrukerradet.no/wp-content/uploads/2018/06/2018-06-27-deceived-by-design-final.pdf">Norra tarbijakaitseamet analüüsis</a> möödunud aastal nn “räpaseid mustreid” (<em>dark patterns</em>), mille toel tehnoloogiaettevõtted nügivad kasutajaid oma õigustest loobuma, et oma investeeringuid maksimeerida. Nende hulka kuuluvad privaatsust riivavad vaikesätted, eksitavad sõnastused, kasutajatele kontrolli-illusiooni loomine, privaatsussõbralike valikute peitmine jne. See tagab, et kui see on majanduslikult mõistlik, läheme kõik pärast kino õhtusöögile. Ent kasutajad on selles majandusliku mõistlikkuse tehtes tootmisvahend, mitte kasusaaja.</p><h3><strong>Autonoomia ja isiklik suhe oma andmetega</strong></h3><p>Praegu räägitakse palju tehisintellekti eetikast. Üldisema andmekaitse arutelu kõrval on see üks silmatorkavamaid teemasid tehnoloogiavaldkonnas. Paraku näitab aga näiteks väga eetilistele väärtustele rajatud Euroopa isikuandmete kaitse üldmääruse kogemus, et eetilisest kokkuleppest või ettekirjutusest jääb väheks olukorras, kus vastutus on vaid teenusepakkuja kanda. See annab JOKK-lahendused, mis võtavad nii 70-leheküljelise kasutustingimuste kui nõusoleku-<em>checkboxi</em> vormi, teenimata kummalgi puhul sisuliselt seadusandjate eesmärki Euroopa kodanikku digitaalselt võimestada.</p><p>Digimaailma pole võimalik teha päriselt eetiliseks ja usaldusväärseks ilma, et see kasutajaid päriselt huvitaks. Kuniks igaühel puudub isiklik suhe oma andmetega, isiklik huvi ja vastutus nendega tehtava suhtes, kuulub “eetiline andmekasutus” karusloomakasvatusega samasse kategooriasse. Seniks anname oma digitaalse heaolu tehnoloogiaarendajate meelevalda sarnaselt sellega kuidas praegu oma füüsilisest tervisest hoolimata toiduna kõik sisse sööme, mida krõpsutootja heaks arvab mõnusa maitseainega üle puistata. Ilma kasutajatepoolse nõudlikkuseta dikteerib digimaailmas toimuva teenusepakkujate nõudlus ja lahendused, mida ka edaspidi püüame reguleerida vaid tagantjärele.</p><h3><strong>Muutus algab minust enestest</strong></h3><p>Soovime seda või ei, meie elud on täna digitaalsetest teenustest läbi imbunud. Kohati toimub meie enesemääratlust ja heaolu mõjutavaid asju rohkem digitaalses sfääris kui füüsilises. Ent kui füüsilises maailmas tegutseme peamiselt ühe ja sama isikuna, siis digitaalses on täpselt vastupidi — oleme enda kohta loonud või lasknud tekkida sadu ja tuhandeid kuvanditel, millest enamuse üle meil pole kontrolli. Meil puudub tunnetus oma digitaalse mina suhtes ning ka sisemine vajadus selles korda ja terviklikkust luua ja säilitada. Seetõttu korrastavad meie digitaalseid minasid praegu teenusepakkujad, saates meid kinno ja õhtusöögile nii, nagu mõistlik tundub. Me tunneme üha sagedasemate andmelekete või moraalselt kaheldavate tehnoloogiavalikute kohta kuuldes, et midagi olulist on kaalul, aga päris täpselt ei tea, mis see on ning mida tegema peaksime, et kahtlusi ja ärevust leevendada.</p><p>Meil on võimalik teha ka teisiti — olla teerajajad, kultuurilise muutuse juurutajad. Seni on toimumata innovatsioon, mis oluliselt kasvataks kodanike/kasutajate arusaamist sellest, mis toimub digiühiskonna “kapoti all” ning motivatsiooni oma valikuid ise teha. Huvi ja vastutus oma digitaalse kuvandi suhtes võib pakkuda sobiva raamistiku sisulisteks lahendusteks ka teistes põletavates teemades nagu planeedi ja kultuuriliste erinevustega kooskõlas elamine. Kui andmepõhiseid, informeeritud otsuseid ühiskonnakorralduse alusena mõistlikuks peame, on vaja andmetega ka isiklikus elus suhestuma õppida. Praegu motiveerib riik meid tuludeklaratsiooni raames kord aastas üle vaatama (osad) oma finantsandmed. Miks mitte luua võimalused ka tervise- ja teiste riigi kätte kogunevate isiklike andmete iga-aastaseks auditeerimiseks? Meie väike natuke digitaalne riik saab siin eraettevõtetele eeskujuks olla, ent ka pakkuda infrastruktuuri, mis aitab eraettevõtetel endi valduses olevate isikuandmete kasutamine klientide jaoks läbipaistvamaks ja arusaadavamaks teha ning toetada seeläbi andmete tundmaõppimist ja kasutamist. See on mõistlik loomulikult vaid siis, kui rahval on tahe end kohustusliku kino ja õhtusöögi okupatsioonist vabaks laulda.</p><p>__________________________</p><p>See lugu ilmus toimetatud kujul 26. 11.2019 ka Eesti Päevalehe arvamusküljel: <a href="https://epl.delfi.ee/arvamuskonkurss/mis-saab-homme-tanel-mallo-parast-kino-laheme-ohtust-sooma-kes-seda-tegelikult-otsustab?id=88171153">https://epl.delfi.ee/arvamuskonkurss/mis-saab-homme-tanel-mallo-parast-kino-laheme-ohtust-sooma-kes-seda-tegelikult-otsustab?id=88171153</a></p><img src="https://medium.com/_/stat?event=post.clientViewed&referrerSource=full_rss&postId=ce037f50d550" width="1" height="1" alt="">]]></content:encoded>
        </item>
        <item>
            <title><![CDATA[PÄEVIK 5. A kas päevikus suhetest sobib kirjutada? — pangks]]></title>
            <link>https://medium.com/@tanelmallo/p%C3%A4evik-5-a-kas-p%C3%A4evikus-suhetest-sobib-kirjutada-pangks-339016672714?source=rss-862c6c323764------2</link>
            <guid isPermaLink="false">https://medium.com/p/339016672714</guid>
            <dc:creator><![CDATA[Tanel Mällo]]></dc:creator>
            <pubDate>Fri, 26 Apr 2019 00:00:00 GMT</pubDate>
            <atom:updated>2019-12-01T08:51:39.579Z</atom:updated>
            <content:encoded><![CDATA[<h3>PÄEVIK 5. A kas päevikus suhetest sobib kirjutada? — pangks</h3><figure><img alt="" src="https://cdn-images-1.medium.com/max/600/0*HNwCVlr3-LK7CMcE.jpg" /></figure><p>Elu maakaardil rännates — reaalajas või tagantjärele — on hästi näha, et aja kõrval teine oluline suur mõistlik raamistik on . See, kuidas kellegagi koos võib aeg nii lennata kui ka seisma jääda, näitab ilmselt, et suhted on isegi rohkem päris kui aeg. Need on nii tähtsad, et mõnedes kultuurides puuduvad väidetavalt sõnad <em>olemisest</em> rääkimiseks, ning sellele lähim on <em>kuhugi kuulumine </em>.</p><p><strong>Ma olen lihtne inimene, milleks mulle head suhted?</strong></p><p>Ülla-ülla: uuringud näitavad, et tähendusrikaste suhetega inimesed elavad kauem, on tervemad, õnnelikumad ning eluga üldse rohkem rahul. Niisuguseid suhteid iseloomustavad ühised eesmärgid ja väärtused, usaldus, rõõm ja vabadus olla suhtes mina ise. See on vahva, aga heade suhete hoidmine ja kasvatamine on sama keeruline kui tervislik dieet või säästmine. Aga neid korra üle vaadata ei maksa ju peaaegu midagi.</p><p><strong>Näidendi tegelaste nimekiri</strong></p><p>Päevikut pidades kirjutan sageli just igasugustest suhetest. Kena on neid mõnikord terviklikult üle vaadata ning elu maakaardile integreerida. See on lihtne, kui sündmused on seal juba kirjas, sest paljud suhted on seotud konkreetsete sündmuste või perioodidega — kool, ülikool, töökohad, hobid jne. Sageli on keeruline öelda, kas suhted konstrueerivad sündmuseid või vastupidi. Ja ega suurt vahet ei olegi. Neile, kes päevikut alustades põevad esimese lehekülje kriisi, soovitatakse mõnikord käsitleda päevikut näidendina, mille esimesele lehele olulisimad osatäitjad üles loetleda. Nende ring on ilmselt teistsugune, kui esmapilgul tundub. Mu Facebooki sõprade arv võib ju mingisugune näitaja olla, aga <a href="https://en.wikipedia.org/wiki/Dunbar%27s_number">Dunbari number</a> ütleb, et bioloogiliselt suudame samaaegselt pidada umbes tähenduslikku 150 suhet. Robin Dunbari algne definitsioon kõlab umbes nii: “Inimesed, kellega baaris juhuslikult kohtudes häbenemata ühe joogi teeksite.” Nende hulka kuuluvad: intiimsed suhted (primaarne ja sekundaarne perekond), sõprussuhted (kempsu ei jaga, aga mõtteid küll), koostöösuhted (töö- ja kogukonnakaaslased) ja ärisuhted (juuksur jmt). Lihtsaim viis kaardistamiseks ongi neid kategooriaid kasutades. Ent pilt on muidugi kirjum.</p><p><strong>Vabatahtlikud suhted siit- ja sealtpoolt</strong></p><p>Kõik me alustame ühest fundamentaalsest suhtest. Oleme igaüks kellegi naise ja mehe laps, ega saa olla eraldiseisev <em>mina</em> väljaspool seda suhete kombinatsiooni, mida saab nimetada perekonnaks. Selle kõrval on meie elus vabatahtlikult valitud suhted: sõbrad, kolleegid, tuttavad, kaaslased erinevates tegevustes — kõik, keda teame nime- või muudpidi (näiteks igapäevane bussijuht), kellega meid seob sõprus või huvide samasus. Osadele meist on oluline meeles pidada, et suhted ei hõlma mitte ainult elavaid, vaid ka juba lahkunud hingi, kellega suhtleme oma mõtetes, mälestustes, mõnikord unenägudes. Psühhoterapeut Ralph Metzner on öelnud, et me võime neist küll rääkida kui “kadunukestest”, ent tegelikult oleme kaotsis hoopis ise, kui oma armastatutega vaimse sideme kaotame. Minu isa on juba 20 aastat teisel pool, ent mõtlen tema peale ikka peaaegu igapäevaselt — nüüd rohkemgi, mil olen samaealine, millisena teda mäletan. Ei kujuta ette, missugune kummitus ta oleks, kui ma seda suhet teadlikult ei aktsepteeriks.</p><p><strong>Laiendatud mina</strong></p><p>Meie olulised suhted ei piirdu individuaalsete olevustega, vaid hõlmavad ka nende kogumeid: sugukond, mingit sorti hõim, naabruskond või misiganes mõttes küla, meeskond, erialaliit, huvigrupp, organisatsioon, kogudus, partei, rahvus, inimkond — igaühel on hulk kuuluvusi, mille kaudu defineerime oma minasüsteemi. Niisuguste kategooriate ja nendega seotud tunnete teadvustamine aitab liikuda laiema mõistmise ja hoolivuse sihil, mõtestada oma kohta ja rolli, aktsepteerida niisugustes gruppides esinevaid sarnasusi ja erinevusi.</p><p><strong>Karvased, sulelised, klorofüll, muld ja betoon</strong></p><p>Paljude inimeste jaoks võib suhe oma lemmikloomaga olla vähemalt sama lähedane nagu inimestega. Taimesõprade jaoks moodustab suhe loodusega olulise osa nende minasüsteemist. Kogu maailma rahvaste jaoks on väga tähtsad inimese ja tema füüsilise asukoha seosed. Muiste usuti, et ka paikadel on oma spetsiifiline hing, ning tänagi tunnevad paljud meist erilist seost enda jaoks oluliste kohtadega. Minule meeldib ka kodust kaugel käia esmajärjekorras samu radu, mis eelmiselgi korral — nii süveneb suhe ja tunne, et paik on oma. Ei hakka rääkimagi sellest, kuidas paljudel meist on õnneks oma maakodu, millega side on aeglasem ja sügavam kui linnakorteriga. Aga igal juhul on aeg-ajalt mõistlik endale kõiki neid mitte-inimlikke suhteid teadvustada. Õnneks käsitleb üha enam inimesi oma (loodus)keskkonda austuse ja teadvustatud taotlusega, aga head eeskujud on sellises vastutustundlikus suhtumises enam kui teretulnud.</p><p><strong>Kuidas oma suhetesse suhtuda?</strong></p><p>Kas kõik sai kirja? Mida sellega edasi teha? Suhetega tegelemisel saab olla reaktiivne või proaktiivne. Esimene neist tähendab, et me ei tee oma suhetes erilist teadlikku pingutust ja toimime neis autopiloodil. Sageli tähendab see, et meie tegutsemist suunav “kõrgem jõud” on emotsioonid. Suhete teadlikul, proaktiivsel hoidmisel otsustan ise, keda uut kohata soovin, kellega rohkem või vähem aega veeta jne. Nende valikute teadvustamiseks ongi kena oma suhted üle vaadata. Kõige olulisem on muidugi suhe iseendaga, aga sellest järgmisel korral.</p><p><em>Originally published at </em><a href="http://pangks.ee/lyhidalt/paevik-5-a-kas-paevikus-suhetest-sobib-kirjutada"><em>http://pangks.ee</em></a><em> on April 26, 2019.</em></p><img src="https://medium.com/_/stat?event=post.clientViewed&referrerSource=full_rss&postId=339016672714" width="1" height="1" alt="">]]></content:encoded>
        </item>
        <item>
            <title><![CDATA[3+ A MIS ON ELU MAAKAART?]]></title>
            <link>https://medium.com/@tanelmallo/3-a-mis-on-elu-maakaart-80009cf3a301?source=rss-862c6c323764------2</link>
            <guid isPermaLink="false">https://medium.com/p/80009cf3a301</guid>
            <category><![CDATA[päevik]]></category>
            <dc:creator><![CDATA[Tanel Mällo]]></dc:creator>
            <pubDate>Sun, 24 Mar 2019 13:42:38 GMT</pubDate>
            <atom:updated>2019-03-29T01:09:22.164Z</atom:updated>
            <content:encoded><![CDATA[<figure><img alt="" src="https://cdn-images-1.medium.com/max/1024/1*9vWmjJJXQhjaV-Wrefbm5Q.jpeg" /></figure><p>Räägitakse, et surma piiril vilksab kogu elu silme eest läbi. Võib olla see on nii sellepärast, et lineaarne aeg on ainult illusioon. Surma läheduses see illusioon haihtub ja me tajume oma elu selliselt nagu ta ausalt on — tervikuna. Mitte et aja illusioon tingimata paha oleks. Või et mõistliku ülevaate saamiseks oleks tarvis surma suhu ronida. Eks.</p><p><strong>AEG — SUUR MÕISTLIK RAAMISTIK</strong></p><p>Nagu öeldud, maailm on pärast kokkuvõtete tegemist organiseeritum, tähendusrikkam paik. Kokkuvõte toetab isiksuse integratsiooni ja annab natuke kontrolli oma tunnete, mõtete ja elu üle. Nii on mõnusam teadlikult tulevikku ja minevikku kujundada ning üldiselt vastutada nii oma heaolu eest kui ka mõju eest, mis mul seeläbi ümbritsevale on. Kes minevikku ei mäleta, elab ilma tulevikuta, öeldakse mõnikord.</p><p>Kõige suurem kokkuvõte on elukokkuvõte. Kui kell pole just hetk enne surma, on selle kokkuvõtte tegemisel abiks, kui mul on elu kohta lihtsalt mingi üldisem raamistik. Kõige käepärasem suur raamistik, mida saab kasutada mehhaaniliselt ja ilma koormava psühholoogilise analüüsita, ongi ajateljele kaardistatud olulised sündmused ja teemad, mis seljataga ja mõnikord ka alles ees.</p><p><strong>HINNANGUD ON ELU ÕIED AGA MÄLU EI PRUUGI OLLA SÖÖDAV VILI</strong></p><p>Meie, kes oleme teinud nädala- või kuu-kokkuvõtteid, teame, et juba väikeselt distantsilt on mõni sündmus või kogemus palju kaalukam kui teine. Veidi hiljem võib oluline tunduda miski täiesti kolmas asi. Kui vaatan korraga kogu elu, siis näen, mis on oluline eriti suures plaanis. Näiteks kuidas mõni nooruses saadud kogemus mind täna mõjutab. Või missugust rada tänased valikud sillutavad. Kena on selliseid asju tajuda.</p><p>Muidugi sõltub täna kogu elule antud hinnang ikka väga praegusest hetkest. See on okei. Kümne aasta pärast sama elu vaadates võime sama kogemust näha teises valguses, sest elu õpetab ju aina edasi. Aga kuna aeg ei muuda ainult hinnanguid vaid ka mälu, võib juhtuda, et hakkan ajapikku enda kohta uskuma midagi, mis objektiivselt päris tõsi polegi. Siis on ju kena, kui saan algmaterjali juurde tagasi minna, et elu tänase iseenda seisukohast üle vaadata. Selleks on hea kui käepärast on oma elu maakaart.</p><p><strong>KUIDAS KAARDISTADA ELU?</strong></p><p>Meil pole tavaliselt otsest sisemist ega välist survet elu-ülevaatust teha. See on täitsa vabatahtlik iseenda eest hoolitsemine, mille jaoks pole rangeid reegleid. Kõige lihtsam on tõmmata suuremale või väiksemale paberile joon ning jagada see vaatlusaluste aastate vahel ära. Kellele elu tundub liiga pikk (!?!) võib alustada aastast-paarist. Keda sedapidine kategoriseerimine kõnetab, võib näiteks joonest ühele poole märkida positiivsed, teisele poole negatiivsed kogemused. Oluline on — nagu ikka -, mis on minu jaoks oluline.</p><p>Selle töö detailsusaste on maitse asi, ent tulemuslik on toimida samamoodi, kui päevikut pidades üldiselt. Esmalt märgi üles kõige tavalisemad sündmused ja perioodid (õpinguaastad, töökohad, pulmad, sünnitused, lotovõidud, luulekogude esitlused, kolimised jmt). See vabastab töömälu, kuhu järgmisel korral võib vupsata huvitavamat kraami, mis tavaliselt meelde ei tulegi**. Kas see eepiline õpilasesinduste suvelaager 11. klassis tuli juba meelde? Või too paadisillalt tagurpidi vette kukkumine? Korduvalt selle töö juurde tagasi tulles saad ülevaate detailsust üha tihendada. Mõtle, missuguseid abimaterjale kasutada saad: CV, päevikud, e-kirjad ja -vestlused, fotoalbumid, dokumendid, <a href="http://www.digilugu.ee/">Patsiendiportaal</a> ja üldse <a href="https://www.eesti.ee/et/">eesti.ee</a>.</p><p>Elu üle vaatamine tekitab palju uusi ja vanu mõtteid ning seoseid. Need on hea päevikusse üles märkida, et soovi korral hiljem põhjalikumalt järele mõelda, huvi korral kaasteelistega täpsustada jne. Kogu eesmärk ongi ju lihtsalt enese sisse vaadata, teha seda selgema pilguga ja aktsepteerida, mida seal näeme. Head vaatamist!</p><ul><li>fotol on Arvo Pärdi ajatelg, pildistatud Arvo Pärdi keskuses Laulasmaal 20. mail 2017.</li></ul><p>** Veel temaatilisi soovitusi: tipphetked ja madalaimad hetked, suhted (lähisuhted, sõbrad, pere), tervis, töö, raha (sissetulekud, kohustused, võlad), elukohad, õpingud ja/või õppetunnid, riskeerimised ja halvad/head otsused, eesmärgid, harjumused (nt suitsetamine, küünte närimine), puhkused, reisid, tunnustused, oskused, läbikukkumised, kunstielamused, peod, vaimsus/religioon, vaimne tervis/heaolu, sisemised ja välised konfliktid jne…</p><img src="https://medium.com/_/stat?event=post.clientViewed&referrerSource=full_rss&postId=80009cf3a301" width="1" height="1" alt="">]]></content:encoded>
        </item>
        <item>
            <title><![CDATA[3. A kuidas ma seda suurt pilti näen?]]></title>
            <link>https://medium.com/@tanelmallo/3-a-kuidas-ma-seda-suurt-pilti-n%C3%A4en-519b5f20f05f?source=rss-862c6c323764------2</link>
            <guid isPermaLink="false">https://medium.com/p/519b5f20f05f</guid>
            <category><![CDATA[päevik]]></category>
            <dc:creator><![CDATA[Tanel Mällo]]></dc:creator>
            <pubDate>Wed, 13 Feb 2019 08:54:10 GMT</pubDate>
            <atom:updated>2019-02-13T08:54:10.472Z</atom:updated>
            <content:encoded><![CDATA[<figure><img alt="" src="https://cdn-images-1.medium.com/max/429/1*uWlY3zd_fNGVr4kWhMSlqQ.jpeg" /></figure><p>Päevikupidamine tähendab hetke iseendaga, milles peatuda, vaadata tähelepanelikult enda sisse ja enda ümber ning mõni aus tähelepanek kirja panna. Kui see mõningase harjutamise järel juba turvaline tundub, võid esitada järgmise küsimuse: mis oleks, kui loeks, mis kirja on saanud?</p><p><strong>TÕENÄOLISELT DRAAKONID!</strong></p><p>Algaja päevikupidaja on nagu iidne maadeavastaja, kel on teele kaasa võtta senise põhjal kehtivat näiv tavaarusaam, et maailma keskpunkt jääb seljataha ning paremat kätt jäävad ilmselt draakonid ja vasakule maailma serv. Ent kui senine kogemus toetub emotsioonidele, hinnangutele ja muule säherdusele, siis see pole teel hea abimees. Maadeavastajal, kes merevee joomisega liialdamise asemel oma käigud üles joonistab, tekib suurem ja mõnikord selgem maakaart, mis aitab aru saada kus ta asub ja kuidas samme soovitud suunas seada. Kirjutatu uurimine pole kindlasti igaühele vajalik. Näiteks noorpõlve märkmed võib olla mõistlik hoopis ära peita. Sest need on materjal, mida ebaküpsed päeviku-uurijad kipuvad kähku põlema panema. Keskeas, tasakaalukamate ja enda suhtes aktsepteerivamatena, on oma märkmete regulaarne uurimine minu arvates pigem näidustatud. Miks?</p><p><strong>MA OLEN TAGASIHOIDLIK INIMENE, MILLEKS MULLE SUUR PILT?</strong></p><p>Uuringud näitavad (ilmselt), et mõistlikul määral oma elu üle mõtlevatel inimestel on keskmiselt parem olla kui ühepäevaliblika-elu elajatel. Nagu varem öeldud — iseenda parema tundmisega võib kaasneda parem enesetunne. Või vähemalt ideid, mis suund pidevast piinlemisest välja viiks. Sest eriti mõistlik on kokkuvõtete tegemine siis, kui mul on mingid arengu- või lihtsalt eesmärgid, mille saavutamine on järkjärguline protsess. Sel juhul olen tähelepanelik, kas kokkuvõtte tegemine inspireerib mind midagi tegema! Minimaalselt võin jõuda ausa arusaamiseni, et vastutan oma heaolu eest ise. Ning ka vastupidi — kokkuvõte on üks võimalus endale korrata, mis on elus hästi ja õigesti. Me ju loome oma maailma selle kaudu, kuidas seda tunnetame ning kuidas end selles kõnetame. Kui need viisid on aegunud või algusest peale ekslikud, siis päeviku kokkuvõte on võimalus niisuguseid dogmasid (ümber) sõnastada.</p><p><strong>KUIDAS ENNAST PAKENDADA?</strong></p><p>Muidugi on mõistlik valida endale sobilik kokkuvõtete tegemise rütm. See võib olla hästi tihe (nt kord nädalas), või üsna hõre ning kõhutunde-põhine. Regulaarne joone vahele tõmbamine loob objektiivsema võrdlusmomendi. On ju hirmus, kui spontaanne kokkuvõtete tegemise tunne tuleb alati ainult siis, kui kõik tundub kole halvasti olevat ja tahaks lihtsalt kaevelda.</p><p>Ütleme, et oled tükk aega päevikut kirjutanud ning valmis seda kokku võtma. Millal siis ja kuidas seda teha? Minu rütm on selline:</p><ul><li>Pühapäeviti vaatan nädala üle ja vastan küsimustele: Mis olulist lõppenud nädalal minu sees ja ümber toimus? Kuidas ma end tundsin? Kuidas end praegu tunnen? Mis mind järgmisel nädalal ees ootab?</li><li>Kord kuus vaatan eelneva kuu märkmed üle ja mõtlen järgneva kuu peale: Mis olid olulisimad tähelepanekud ja sündmused? Missugused on mu ootused eelseisvale kuule?</li><li>Aastavahetuse kandis võtan kokku, mis oli lõppenud aastal mulle oluline ja miks, ning mida ootan eelseisvalt aastalt. Otseselt või kaudsemalt kirjeldan, <em>kes</em> <em>ma olen, mida teen ja miks</em> — justkui kirjeldaksin end inimesele kes minust midagi ei tea.</li></ul><p>Päeviku ülevaatus tähendab enda kõrvalt vaatamist ning see võib olla ohtlik. Mida teha, kui märkan, et kordan nädalast nädalasse sama juttu? Äärmuslik soovitus: lase oma kokkuvõtted teha usaldusväärselt hinnangulisel kaaslasel! Loomingulisem võimalus on kokkuvõtteid hoopis luuletada. Luuletus on turvaline pakend, mis võib samaaegselt nii paljastada kui varjata. Mida võiks tähendada näiteks selline kokkuvõte: <em>okas hinges pinnuks silmas / jaanipäeval kogu ööd / esialgu esijalgu / pärast tagant üles lööd</em> jne jne.</p><p>Minul on tunne, et maailm on pärast kokkuvõtete tegemist organiseeritum, tähendusrikkam paik. Kokkuvõte aitab hoogu maha võtta, kogetut uuesti läbi tunnetada ja mõelda kuidas edasi. See annab natuke kontrolli oma tunnete, mõtete ja elu üle, et teadlikult oma heaolu eest vastutada — ja mõju eest, mis mul seeläbi ümbritsevale on. Alustada võib lihtsast kokkuvõttest, mida soovitasime ka veebruarikuiseks kodutööks: pane igale päevale pealkiri!</p><img src="https://medium.com/_/stat?event=post.clientViewed&referrerSource=full_rss&postId=519b5f20f05f" width="1" height="1" alt="">]]></content:encoded>
        </item>
        <item>
            <title><![CDATA[2. A kuidas seda päevikut üldse pidada?]]></title>
            <link>https://medium.com/@tanelmallo/2-a-kuidas-seda-p%C3%A4evikut-%C3%BCldse-pidada-c45a3bf36c68?source=rss-862c6c323764------2</link>
            <guid isPermaLink="false">https://medium.com/p/c45a3bf36c68</guid>
            <category><![CDATA[päevik]]></category>
            <dc:creator><![CDATA[Tanel Mällo]]></dc:creator>
            <pubDate>Mon, 28 Jan 2019 10:03:23 GMT</pubDate>
            <atom:updated>2019-01-28T10:03:23.967Z</atom:updated>
            <content:encoded><![CDATA[<figure><img alt="" src="https://cdn-images-1.medium.com/max/1024/1*A7DUx6SA9m2IYX6A-S4Cew.jpeg" /></figure><p>Päeviku pidamiseks on palju erinevaid viise ja sinu jaoks õige on see, mis sulle parajasti sobib. Selleni jõudmiseks on vaja katsetada. Minu meetodi selgroog on juba päris pikka aega regulaarsed kokkuvõtted. Kirjutan enam-vähem iga päev midagi üles — võimalusel niipea kui midagi sel hetkel olulist märkan, või siis õhtul, et päevale mõtteline joon alla tõmmata. Pikema perioodi jooksul koguneb sellistest märkmetest kõnekas suurem pilt. Selle nägemiseks võtan iga nädala, kuu ja aasta lõpus aja iseendaga, et lõppenud perioodi märkmed läbi lugeda ja kokku võtta. Ning et ka eelseisvat perioodi raamistada — näiteks mõne konkreetse eesmärgi nimel.</p><p>Kuna kasutan päevikuks igapäevast kalendermärkmikku, siis märgin sinna üha enam meeldetuletusi ka soovitud meeleseisundite reguleerimiseks. Kalendriformaadi eelis on seegi et kui kirjutamisse tekibki nädalapikkune tühjade lehtede paus, siis reeglina tean seda perioodi kokku võttes ikkagi ka mälu järgi üldistada, miks need tühjade lehtede päevad just sellised olid. Ja samas piirab kalendrileht igapäevase kirjutamise mahtu.</p><p>Aga näiteks Signe eelistab kirjutada ühe suure lehekülje hommikul esimese asjana pärast ärkamist ja teist samapalju õhtul enne magamaminekut. Ta ütleb et talle meeldib selline viis enda jaoks kirjutamist avastada.</p><p>Selleks et jõuda endale sobiva kirjutamise viisini, on peotäis soovitusi kategooriatest KUIDAS ja MIDA kirjutada:</p><p><strong>KUIDAS KIRJUTADA?</strong></p><p>Endaga töötamisel on oluline, missuguse ruumi selle jaoks enda ümber ja enda sees loome. Sagedasemad soovitused sobiva seisundi loomiseks siit- ja sealtpoolt nahka on universaalsed ning laienevad päevikupidamise kõrval tegelikult paljudele olulistele tegevustele:</p><ul><li>Enne kirjutamist peatu, pane kõik eelnev kõrvale ja keskendu. Kui kirjutades takerdud, sulge silmad ja keskendu taas, vajadusel loe kirjutatu läbi. Lõpuks vaata üle võta lühidalt kokku.</li><li>Ole kirjutades aus! Kirjuta ka oma eksimustest. Tõde pole vaja karta, ta on sinu sõber. Kui sa ei karda isiksuse lõhestumist, allkirjasta iga sissekanne sõnadega: “Siiralt Sinu.”</li><li>Kui sisemine tsensor siirust takistab, kirjuta nii ruttu et ta jaole ei jõua! Pole tarvis liiga palju mõelda ega teksti toimetada. Kaitse ka oma privaatsust, et tunneksid end kirjutades turvaliselt.</li><li>Kui võimalik, kirjuta iga päev samal ajal. See aitab kujundada harjumust, mis on olulisem kui tehnikad ja formaadid. Leia endale sobiv rütm kirjutatu hiljem uuesti läbi lugemiseks.</li></ul><p><strong>MIDA KIRJUTADA?</strong></p><p>See, <em>mida</em> kirjutada, sõltub ilmselt kõige rohkem päevikupidamise <em>eesmärgist</em> (vt ka <a href="https://medium.com/@tanelmallo/1-miks-p%C3%A4evikupidamine-on-hea-295ee2d010f1">eelmist postitust</a>). Eesmärk võib olla iga päev natukene erinev ja vajaduspõhine, ent ka väga konkreetne — näiteks jälgida enda arengut, treeninguid jne. Kui sealjuures vähegi tähelepanelik oled, õpid päevikut pidades igal juhul ennast paremini tundma. See toimub mitmel erineval moel. Oma tegevusi ja kogemusi üles kirjutades ja mõtestades saad ennast kõrvalt ja veidi suuremas plaanis vaadata. Seeläbi võid näiteks märgata ja end vabastada mõnest emotsionaalsest eksiarvamusest enda või teiste kohta. Edasijõudnutele võib olla põnev metatasand: selle jälgimine, kuidas sa iseennast jälgid, end kõnetad, mida ja kuidas enda kohta räägid. Ent komplekt soovitusi asjaarmastajatele on selline:</p><ul><li>Vasta küsimustele: Mis toimub? Kuidas ma end tunnen ja miks? Millest ma mõtlen ja miks? Mida ma soovin ja vajan? Miks?</li><li>Kasuta kuupäevasid. See aitab rekonstrueerida ja mõtestada tühjust sissekannete vahel.</li><li>Tee märkmeid erinevate rütmide kohta enda sees ja ümber: enesetunne, meeleolu, energiatase, nädalapäevad, kuu faasid jne. See aitab märgata ja mõtestada seaduspärasusi selles, mida teed.</li><li>Kaardista endale olulised teemad, milles enda kulgemist jälgida. Lollikindlad valikud on: tervis, pere, suhted, töö.</li><li>Vali konkreetne fookus: unenäod, trenn, lapsed, aiapidamine, karjäär, suhe, rasedus, ehitus, reis, loetud raamatud, tänulikkus jne. Mõnedel inimestel on mõistlik pidada ka näiteks vihapäevikut — et see tunne kuhugi mujale ei imbuks.</li></ul><p><strong>VEEBRUARI KODUTÖÖ </strong>päevikupidamise rühmas osalejatele: pane igale päevale õhtul pealkiri!</p><img src="https://medium.com/_/stat?event=post.clientViewed&referrerSource=full_rss&postId=c45a3bf36c68" width="1" height="1" alt="">]]></content:encoded>
        </item>
        <item>
            <title><![CDATA[1. Miks päevikupidamine on hea?]]></title>
            <link>https://medium.com/@tanelmallo/1-miks-p%C3%A4evikupidamine-on-hea-295ee2d010f1?source=rss-862c6c323764------2</link>
            <guid isPermaLink="false">https://medium.com/p/295ee2d010f1</guid>
            <category><![CDATA[päevik]]></category>
            <dc:creator><![CDATA[Tanel Mällo]]></dc:creator>
            <pubDate>Tue, 15 Jan 2019 08:36:40 GMT</pubDate>
            <atom:updated>2019-02-13T09:03:12.259Z</atom:updated>
            <content:encoded><![CDATA[<h3>1. A miks päevikupidamine on hea?</h3><figure><img alt="" src="https://cdn-images-1.medium.com/max/340/1*wJhhioQ4OmHwEDAEJQM3eQ.jpeg" /></figure><p>Lastel on joonistamise tung. Elu voolab neist läbi ja miski mis välja settib, vajab kohta kuhu maanduda. Paberile. Või enda peale. Või seinale. Nagu ürginimestel. Arvan, et on loomulik ja hea selle tungiga kontakt säilitada. Elu voolab meist läbi ning kes igasuguseid asju ainult enda sisse hoiab, läheb paksuks või kurjaks. Või mõlemat. Hea, kui on sul sõber ja kaaslane, kellega jagada rõõmu ja kurbust. Enam-vähem normaalne, kui see on kasvõi loom või mingi koht looduses või südames. Või päevik.</p><p>KUHU MINA OMA LAULUD PANEN?</p><p>Alguses võib üleskirjutamise tung olla väga mehhaaniline. Näiteks varateismelisena, mil mina alustasin, on paljud asjad mehhaanilised. Purk saab täis ja ajab üle. Mingi asi hõõrub. Mingi asi tahab hõõrumist. Kas ja miks võibolla Angela vaatas mulle täna koolis otsa või ei — alguses võttis selle igapäevane üleskirjutamine rohkem aega kui kõik need episoodid ise üle aastate kokku. Mõnikord soovitataksegi päevikut selleks et end tühjaks kirjutada — kohe hommikul vara kümme lehekülge pimesi täis lasta, et seejärel ise päeva veidi puhtama lehena alustada. Mul kergeneb psühholoogiline koorem ka ükskõik missugusel teisel ajal päevikusse südant kergendades. Harjumuse harjutamiseks võib ju püüda iga päev kirjutada. Ent päevikupidamise põhireegel on, et igaüks teeb ise oma reeglid. Nagu õige tundub, nõnda kirjutad.</p><p>ANALÜÜS JA DISTSIPLIIN — <em>THEY AREN’T BAD, EITHER</em></p><p>Jah, päevik võib tähendada ka süsteemset tööd. Juhuks, kui on vaja suurt pilti vaadata. Ja/või konkreetsetele teemadele keskenduda. Näiteks mõnikord annab meeldiva tulemuse, kui mõnda aega kirjutada iga päev üles mõned asjad, mille eest tänulik oled. Või kui elukaaslased ühiseid märkmeid teevad. Analüüsimine iseenesest ei kõrvalda probleeme, aga päeviku abil igapäevasest suurema pildi vaatamine ning selle osadeks lahkamine võib aidata järgmist head otsust teha. Sageli aitab see vaadata hetkeemotsioonide taha ja need otsuste tegemisel natukeseks kõrvale jätta. Eriti distsiplineeritud inimesed saavad teha nii, et lahkavad olulise probleemi päevikus ära ja võtavad endale ülejäänud päevaks sellest mõtlemise vabastuse! Mina muudkui murran pead et huvitav, kuidas see küll võimalik on?</p><p>OBJEKTIIVNE AARDELAEGAS JA HEA ENESETUNDE ALLIKAS</p><p>Päevik on aardelaegas asjana iseeneses. Iga kirjapandud asi on teade minevikust mu tänase pealisehitise nurgakivides. Mööndustega on need igapäevased faktid isegi objektiivsed! Mõnikord saab nende abil minevikus väärdunud reaalsustaju korrigeerida (tunnistan, et võib olla eksisin kui pärast sõpradega veedetud päeva kodus päevikule kurtsin et mul pole üldse sõpru). Teinekord saab avastada mälestusi, mis on naftana iseenda ja maakoore raskuse all sootuks uue tähenduse saanud. “Maakoore raskus” on võibolla kirjutades iseendaga veedetud aeg. Paljud vist kardavad seda, ent öeldakse, et elamine on üleüldse ohtlik ja mõistlik on sellega kohanemiseks endale mõõdukaid väljakutseid esitada. Minu arvates on päeviku pidamise peamine tulemus see, et inimesed tunnevad iseennast paremini ja siis on neil parem enesetunne. Ja tegelikult siis oskame ka teistest paremini aru saada ja oleme nendega samuti paremad.</p><p>HAKKA AGA PIHTA!</p><p>Olen lugenud, et tagantjärgi soovivad inimesed, et oleksid päevikupidamist varem alustanud. Ma küll kahetsen oma teise klassi päeviku rituaalset ärapõletamist, aga vähemalt tegin seda koos sõbraga! Hiljem alustasin uuesti ning tänaseks on kindlasti kümme tuhat tundi kirjutamiskogemust täis. Sellelt pinnalt mõtlesimegi Signega, et oleks kena kohtuda teistegi päevikuhuvilistega, kogemusi vahetada ja end hästi tunda — olete teretulnud! <a href="https://www.facebook.com/events/362244927841400/">https://www.facebook.com/events/362244927841400/</a></p><img src="https://medium.com/_/stat?event=post.clientViewed&referrerSource=full_rss&postId=295ee2d010f1" width="1" height="1" alt="">]]></content:encoded>
        </item>
    </channel>
</rss>